Do the creep, ahh!

On sessiaeg. Ma veedan palju aega raamatukogus. Ilmselt ei vaja see seletamist, miks. Käimas on ÖÖRaamatukogu, mis kujutab endast seda, et sessi ajal on raamatukogu kella üheni öösel lahti. Ma ei ole raamatukogus kunagi päris üheni olnud. Ühekorra tulin kolmveerand ära, sest et tahtsin koju. Aga ma olen seal olnud kaheteistkümneni. See on kohati päris tüütu, kas tead. Muidugi on hea õppida ja puha, aga viimane buss Mõisavahesse tuleb kell 23:23 kesklinnast välja. Ma ei taha nii vara tavaliselt koju minna. Ja siis ma pean jalutama. Kogu selle pika maa Struwe 1st Mõisavaheni.
Ma kasutan kõndimiseks alati sama teed. Seda, mis on kõige otsem. Ma lähen üle jalakäijate silla ja siis otse edasi, kuni tuleb üle tee minna ja läbi pargi majani, trepist üles ja tuppa. Eile sattusin sama teed kõndima ühe noormehega. Ta keeras mulle ette sõpruse puiesteelt, mis on veidi enne Eedeni kaubanduskeskust. Ta jäi minust paar meetrit ettepoole. Ma kõndisin tema selja taga. Koguaeg oli imelik tunne, justkui ma jälitaks seda poissi. Aga tegelikult tahtsin ma lihtsalt koju. Tema vist ka, ma ei tea, ma ei rääkinud temaga. Mõtlesin vahepeal, et keeraks suvalisest kohast ära, kõnniks teisel pool teed või sootuks kuskilt majadevahelt. See plaan langes ära, sest teeületuskohti on sellel teel väga vähe ja majadevahel oleks ma lihtsalt ära eksinud. Eriti arvestades, et ma tahtsin kiiresti koju ega viitsinud. Ja siis tuli ülekäigurada, kus ma tavaliselt üle tee lähen. Selleks hetkeks oli poiss juba edasi kõndinud ja minul tekkis mõte - lähen järgmisest üle, vaatan, kaugele ta läheb... Ta läks sealt ülekäigurajast edasi ja mina tulin koju. Siiski oli mul väga veider olla...

Eelmises postituses kirjutasin, et ei saanud magada. See juhtus ka täna öösel. Ma jõudsin raamatukogust koju, sõin ja läksin voodisse. Kordasin veel paar asja, mõtlesin, et magaks veidikene, tõuseks varem, õpiks veel, läheks teeks eksami ära. Ja siis... Ei. Ma ei saanud magada. Ma olin rampväsinud, aga mu peas vasardas ainult mõte, et mul on homme eksam ja pean selleks õppima. Ma ei suutnud! See oli lausa piinav. Kuni ma siis võtsin uuesti materjali lahti, hakkasin kordama ja arvuti taha magama jäin. Kell oli 6:10 kui mu telefon lällama hakkas, sest ma panin äratuse valesti. Siis kuulsin uksepiiksu, tegin Mairole ukse lukust lahti, vedelesin mõned minutid voodis ja siis tegime voodivahetust. Tema läks magama, mina läksin pessu ja hakkasin õppima. Siis käisine eksamit tegemas. Ma ei tea, kuidas mul läks. Osasid asju teadsin, osasid mitte. Mõned asjad olid loogilised, teised olid täiesti segased.
Tulin koju, panin tuduriided selga tagasi, ronisin voodisse. Mairo küsis, kuidas õppimine edeneb. Ütlesin, et tahan magada. Hoiatasin, et olen külm. Olin ju just õuest tulnud. Ta ütles, et ta on soe. Siis tuli mu vastu:"Õues käisid vä?!" Ja ta siiralt küsis, kas ma käisin õues. Ma siis seletasin. Ja siis magasin. Hea oli.

Ma olen katkendliku unega. Mitu korda pean ühe magamise ajal üles ärkama. Nagu siiski, kui nüüd alles päeval magasin. Tegin silmad lahti, ronisin Mairo kaissu ja siis mõtlesin, et vaataks kella ka, kui ma juba üleval olen. Ei leidnud oma telefoni, võtsin Mairo oma. 15:43. Te ei kujuta ette minu paanikat! Esimene mõte:"Ma magasin eksami maha. Eksam oli viiis tundi tagasi! Ma magasin arengupsühholoogia eksami maha!" Ja siis rahunesin veidi. Järgmine mõte:"Ei... Ma ju käisin sellel. Ma magasin rahvastikuteaduse eksami maha! Miks ma selle maha magasin! Ja ma ei õppinudki üldse!" Ja siis:"See on homme. Mida sa närvitsed. Sa vajad und. Maga." Magasin. Magasin kuni Mairo üritas tööle hiilida. Ma otsustasin, et kuigi uni on hea, on õppida. Ja siis siin ma olen. Köögis. Kolin teise tuppa. Rahvastikuteadus ootab!