Ma armastan Dagöt. Ma armastan, et ta on nii ebaloogiline.
Külalised tulevad,
on olevad,
siis teele hääbuvad.
Viimastena nemadki, kes abiellu jäid.
Natukene surevad
on koledad,
kuid sõbraks jäägu nad,
et veel aastaidki hiljem saaks koos laulda
sest toredast peost.
Kui pole valgust, pole varju millest üle hüpata. Proovida võib päikest sulle alati soovida!
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar