Enam ei ole reede.

Jätkan siis enam-vähem sealt, kust eelmine kord pooleli jäin. Augustist. Praegu, muide, istun raamatukogus. Jälle siin üleval ja otsisin endale raamatuid. Nüüd otsustasin, et blogin paar sõna ja siis lähen otsin enda raamatud üles, laenutan need ära ja lähen koju. Mul ei ole mõtet neid siin lugeda. Miks? Eksam, mille jaoks mul neid raamatuid vaja on, on kunagi hiljem. Praegu pean minema koju ja vaatama videoloenguid. Ja lugema psühholoogiat. Mul on neljapäeval psühholoogia eksam ja selle jaoks pean lugema kahte õpikut ja vaatama üle slaidid. Lisaks veel paar asja. Saan hakkama. Vabalt saan. Või noh. Annan endast parima ja saan.
Pealegi ei ole ma täna midagi söönud ja mul on kõht tühi. Aga!

August.
August algas mul vist haigusega. Sain teada, et olen TLÜs ja UTs sees, aga pedagoogilises seminaris oli käimata. Sõitsin siis Keilasse, sealt Tallinnasse, käisin seminaris ära. See oli üks kohutavamaid päevi mu elus. Selles mõttes, et ma tõesti tahtsin anda endast parima ja sinna sisse saada. Aga ma olin haige. Mu pea valutas, mul oli nohu, ma ei mõistnud mitte midagi. Mu kõrvad kumisesid... See oli suht kohutav. Ja siis sinna ma ei saanud.
Augustis oli ka see tore päev, kui ma kell viis hommikul Mairoga jutt rääkisin ja oma telefoni rõdult alla pillasin. Andekas mina. Alles paar päeva tagasi kusjuures mõtlesin sellele. Naljakas oli.
Augusti alguses, esimesel, sai mu blogis täis 800 postitust. See oli üks tore landmark jälle.
Keilas oli tore. Panin natukene vigast väites, et kõigepealt magasin mina Joeliga. Tegelt mõtlesin Ingit. Ja siis mingi hetk käisin Tartus. Kirjutasin end kooli sisse. Tundus hea mõte. Siiamaani tundub. Vahel mõtlen küll, et ehk peaksin kuidagi... Ehk oleksin pidanud minema Tallinnasse... Aga samas... Ma saan siin ka hakkama. Mulle meeldivad mu kursakaaslased ja ma ei kujuta ette, et neid ei teaks. Samas ütleb mu kaine mõistus mulle, et kui neid ei oleks, oleks teised ja ikka oleks tore, aga... Kas oleks nii tore?
Käisin Rootsis ja pidin peale seda minema Soome, aga ei läinud. Kuus, seitse ja kaheksa olin Rootsis. Või noh. Kuus läksin, seitse olin ja hakkasin tulema, kaheksa olin juba kodus. Ja siis peale seda käisin Mairo sünnipäeval, käisin Singer Vingeri kontserdil. Peale Rootsit, praegu tuli meelde, olime Mattisega forever õues sest et Maret magas toas ja meil ei olnud võtit. Olin täiesti surmväsinud reisimisest ja tahtsin tuppa, aga ma ei saanud. Good times.
Ja siis käisime Rammal. Sünnipäeval. Nii tore oli. Peale seda käisin jälle hetkeks Tartus ja siis Võrus. Pidu missugune. Sellest ei ole ma siiani pilte lisanud. Ei saa lisada nüüdki. Miks? Need on mu koduarvutis. Ma unustan need koguaeg maha.
Augustis hakkasin ka ropendamist maha jätma. Peaaegu õnnestus. Aga mitte täielikult. Ja siis ma otsustasin, et aitab. Et ma ei ropenda nii palju, et peaks end piinama sellega.
Augusti lõpupoole kolisin Tartusse. Ja augustikuu kahekümneüheksandal päeval käisin avaaktusel ja kool algas!


September.
Käisin koolis ja kodus a igast muid asju veel. Päris tore oli, kas tead. Mulle meeldis kool. Siiamaani meeldib for that matter. Sessiaeg ei ole mu lemmikaeg, aga siiski meeldib.
Septembris käisime Mairoga Soomes. Päris tore oli. Mulle küll meeldis. Vihmane oli ja me eksisime ära ja me kõndisime paar rongipeatust edasi valele poole, aga me jäime ellu.
Kätu luges mulle unejuttu. Nii tore oli. Ma omateada ei jäänud peale seda magama, aga ma mäletan, et ta luges mulle unejuttu. see miljon ööd ja muinasjutt või midagi. Ma ei mäleta täpset nime so ei hakka siin tarka mängima. Jätan endast parem lolli mulje.
Mairo kinkis mulle Metsatöllu kaelaehte. Tahaks öelda, et ma kannan seda iga päev, aga ma ei saa. Praegugi pole seda mul näiteks kaelas. Ma ei leidnud seda kiiruga kodust üles. Niiet kui raamatukogust lahkun, siis otsin.
Planeerisin oma aega valesti ja pidin ühel hommikul Paidest Tartusse sõitma, sest et majandusteooria. Vot. Ma ei olnud väga rõõmsameelne, aga jäin ellu. Sain hakkama. Ja siis septembris also sain teada, et Murit ei ole enam. See oli küll kurb. Mulle ikka täitsa meeldis see nuustik.
Septembris käisin verd andmas. Lõpuks. Plaanisin seda nii kaua ja siis lõpuks kahekümneesimesel septembril võtsin end kokku ja käisime andsime Mairoga verd. Nii tore oli! Mu veregrupp on 0+, kui see sind huvitama peaks.
Veetsin jälle natukene kodus aega ja Mattis oli armas. Septembrikuu kahekümneseitsmendal päeval sain Sebastiani. Siuke tore läpakas on mul nüüd.
Septembris oli ka meie rets. Oli päris tore. Jooksime mööda linna ja tegime mingeid ülesandeid. Päris meeldiv oli. Ja siis sai september läbi. See oli ka päris vihmane kuu, kui ma nüüd meelde tuletan...


Oktoober.
Oktoobri alguses sai aasta Andruse surmast. Ja aasta minu esimesest Rock Cafe külastamisest ja esimesest Metsatöllu laivist.
Oktoober algas Virve sünnapeoga. Hea pidu oli. Ja see Paula... Oehjah. Head ajad. Ja siis Mairo tõi mulle lille. Mu lemmiklille, to be exact. Kollane gerbera mu laual veinipudelis. See oli ilus aeg.
Oktoobris, ma mäletan, oli suhteliselt ilus ilm veel. Aga siiski pidin vahel oma vihmavarju kaasas tassima. Või tahtsin ma seda kaasas tassida? Hmm... Kes seda enam mäletab! Oktoober oli ju nii ammu!
Me Kätuga võtsime endale lemmiklooma. Kärbes. Panime talle nimeks Tyler, sest et potato. Meil käisid külalised - Kersti, Kaili, Carol, Janek ja Helena. Ja muidugi käis meil vahepeal, septembris, veel inimesi külas. Ja siis kui Kersti & Kaili üks hommik minema läksid, siis me Kätuga panime riide ja läksime varjupaika. Jalutasime koertega, koristasime, korraldasime. Mõnus oli.
Ja ehitasime tuppa ka seksika pesunööri. Nägi küll kaunis välja. Lihtsalt üks nöör üle mu voodi, aga siiski oli tore. Eile avastasin selle nöörirulli oma sahtlist, näitasin Kätule ja meenutasime koos vanu aegu. Good times indeed...
Ja siis mingi hetk me leidsime, et oleks vaja voltida lennukeid pool ööd. Ja siis me voltisimegi hunnikuga lennukeid. Ja nii hea oli! Lennutasime neid ja tegime võidu, et mis kõige paremini lendab.
Oktoobris tegime Kätule natukene aega nalja, et olen ta onunaine. See väide vastab ikka veel tõele, aga enam me ei käi Kätule sellega pinda. Lihtsalt, kui me selle avastasime... Päris naljakas oli.
Oktoobri viimasel laupäeval käisin Pärnumaa rahva rallil kohtunikus. Oi, see oli ilus aeg. Ja siis pühapäeva hommikul Tartu, esmaspäeva varahommikul kella kuuest magama, üheksast üles, kümnest kooli ja siis hakkasime pakkima ja kolisime. Pakkimine oli suhteliselt tüütu. Ma ei ole selles kunagi eriti viitsija olnud. Aga kolitud saime. Tugevad olime.
Esimesel õhtul uues korteris lõhkusin ühe pokaali ja tõmbasin riiuli seinalt alla. Oh well. Ja siis kella ühe ajal lõpuks sain magama. Te ei kujuta ette, kui väsinud ma olin!


November.
Novembrikuus ma blogisin ainult neli korda, mis tähendab, et ma arvatavasti ei mäleta sellest paljut ja kokkuvõte sellest tuleb väike. November algas teisipäevaga, mis oli tol ajal täiesti kole päev. Majandusteooria seminar hakkas hommikul kell kaheksa... Masendav, ma ütlen tead. Lihtsalt masendav.
Novembrikuus üritasin ka šokolaadi söömist tagasi tõmmata. Nädal aega plaanisin ilma hakkama saada. Ilma igasuguse šokolaadita. Tartus sain hakkama ja siis läksin Paidesse - kõik. Kodus hakkasin sööma jälle. Aga vähemalt niigi kaua.
Mäletan, et suur osa novembrist oli mul tunne, et olen väsinud ja tahaksin nutta. Aga siis ma ei nutnud. Ma ei saanud nutta. Ma ei mäleta, et oleks saanud end korralikult välja ka puhata... Aga ma mäletan, et ma ei saanud nutta. Ja seda, et ma olin kohutavalt väsinud, isegi kui ma magasin. November vist...
Käisin Tallinnas, Keilas & Lagedil, kui oli Villu sünnipäev. Minu viimane kord seal Keilas olla... Nii tore & kodune oli. Kuigi on äge, et Toomas & Helena, kes muide on ikka mu telefonis Keila-emme & Keila-issi, kolisid, siis tundub, et nad on nüüd nii kaugel! Nii kaugel merest, on minu suurim probleem. Aga samas... Ei ole hullu midagi. Saan hakkama.
Ühel hetkel novembris käisime ka oma klassijuhatajal külas. Lihtsalt peaaegu terve klassiga istusime koos ja veetsime aega. Päris fun oli.
Ühel hetkel novembris andis Mairo mulle oma Ulg plaadi. Te ei kujuta ette seda pidu!
Peale seda sai ühel hetkel järsku november läbi ja... Ja tuli detsember.


Detsember.
Detsembris hakkasid päkapikud käima. Ma mäletan, kui excited ma iga hommik olin. Ja... Siiralt kohe! See oli päeva parim osa. Kui ma olin üksinda hommikul, siis esimese asjana tegin sussi tühjaks. Ma ei söönud kõike kohe ära ega midagi, ma lihtsalt tahtsin sussi tühjaks teha. Kui ma üksi ei olnud, siis läksin kõigepealt kooli, tulin koju ja ronisin oma sussiga voodisse tagasi. Mairost hakkas pea iga hommik kahju - ta ei ole väga šokolaadi sõber. Aga samas oli ühel hommikul tema see, kes hakkas minu assortii karbist komme sööma ja siis tegi ettepaneku, et sööks kalendrit ja tühjendaks kummari. Ma olin imestunud, aga ei lasknud endale mitu korda öelda. Eat all the candy!
Detsembri alguses tõi Riina meile teleka. Ja samal õhtul tõi Mairo meile telekamängu! Korraliku 8-Bit mängu. See oli siuke pidu, kuni ta meil kestis. Ja siis ühel hetkel... Läks katki. Sad day it was...
Detsembris käisin ma kaks korda ülimal kontserdil. Üks oli Tartus, teine Tallinnas. Tallinna oma oli parem. Asi võis olla selles, et Tallinnas oli tegemist roki klubiga, Tartus oli tegemist ööklubiga. Still enjoyed! Metsatöllu käisin kuulamas, juhuks, kui sa ära ei tabanud.
Suhteliselt kooli algusest saadik olin sõltuvuses sarjast How I Met Your Mother. Nüüd vaatan 7th heavenit. Ma ei teagi miks... HIMYM sai läbi, sellepärast... Igaljuhul oli justnimelt see sari see, mis lasi mul natukene nutta. Ja te ei kujuta ettegi, kui hea see oli! Vahelduseks natukene pillida! Oeh... Tahaks veel. Mitte veel, aga varsti.
Lumi tuli detsembris ka natukene maha. Mäletan, et kui sõitsin Tartust Tallinnasse, siis oli nii, et mida rohkem põhjapoole, seda valgem oli maa. Ja see oli nii mõnus!
Kirjutasin filosoofia esseed, mis võttis väga suure osa mu ajast. Mis oli suhteliselt masendav. Ma sain sellega hakkama ja puha, aga ma ei tea... Ma ei tea, mis sellest sai. Sotsioloogia referaadi kirjutasin ka ja sain maksimumpunktid selle eest. Ja thank god, et sain. Või siis mitte... Ma ei suuda siiani otsustada. Lihtsalt ei suuda.
Pakkisin kingitusi. Oi, te ei kujuta ette, kuidas ma neid kingitusi pakkisin! Mitte enda omasid, ei. Enda omadega läks ruttu ja kergelt. Aga miskipärast pakkusin end vabatahtlikuks, et pakkida ära kõik Mairo kingid ja neid oli nii palju! Samas ma tean, miks ma end pakkusin - mulle meeldib kinke pakkida ja mulle meeldib, kui kingid on ilusti pakitud. Või tegelikult ei pea nad isegi mitte olema ilusti pakitud, peaasi, et ise pakitud. See mulle meeldib.
Käisime verd ka andmas järjekordselt. Ja lähen veel. Sellepärast, et mulle kohutavalt meeldib verd anda, olen ma hoidunud uutest tätoveeringu mõtetest, olen hoidunud augustamistest ja muust. Mulle niiväga meeldib olla hea inimene ja verd anda!
Pidasime jõule. Peaaegu kõik mu linnavanaema järeltulijad olid meil. Ainult Sten-poiss oli puudu. Oli Linnavana, Lemps, Linnavana kolm last - Enelin, mu emme ja Liilian. Enelinil oli kaasas tema abikaasa Indrek, tütred Margret & Gerli ja poeg Robert. Gerli võttis kaasa ka oma noormehe Meelise.
Tulime Maretiga Tartusse tagasi. Ostsin talle jõulukingi, saatsin ta Paidesse tagasi. Ise jäin siia ja võtsin uue aasta ilusti vastu koos Mairo, Steni, Steveni, Jaani, Jarko, Siiri, Janelle ja ühe mehega, kelle nime ma ei mäleta. Ja siis poolekas oli ka igast rahvast, aga pole oluline. Esimese jaanuari varahommikul kui kodupoole jalutasime, vaidlesime Mairoga sajal teemal, aga jäime ikkagi rõõmsalt ja rahulikult magama.


Ja siin ma nüüd olen. Jaanuar. Üheksanda jaanuari varahommik, to be excact. Päris hea on olla, kas tead. Laupäeval jäin kell kümme magama ja pool viis oli uni läinud. Kõik. Rohkem ma ei maganud. Kuni hommikuni, kui Mairo tuli ja siis ma jälle üritasin. Ja siis mul läks jälle uni ära ja ma hakkasin trollima.