Siirus at its finest.

Olen Paides ning olen mõelnud selle pooleteisepäeva jooksul palju siirusele. Eriti sellest, kui siirad on minu tunded. Ma ei ürita väita, et olen maailma kõige siiram inimene, ega ürita ka väita, et poleks kunagi mingis olukorras siiras. Mulle meeldib see tunne, kui ma olen inimesega üdini aus. Mulle meeldib see tunne, kui mu tunded on nii ehtsad, et üksi SOPA ega PIPA ega ACTA ei saaks nendega midagi teha.
Tulin reedel peale suhtlemispsühholoogia eksamit Paidesse, sest õhtul oli PÜG tantsuvõistlus. Maret esines, muidugi ma läksin teda vaatama. Hästi tantsis ta ka mul, muide. Osav on ta mul, muide. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Reedel oli mul kiire. Eksamilt jooksin bussijaama, ostsin pileti. Kell oli siis 14:45. 15:45 läks mu buss. Tunni ajaga kodus käia, asjad pakkida, bussijaama tagasi jõuda... Otsustasin, et saan hakkama. Jooksin Tasku juures üle tee, Reimu [paralleelklassist üks poiss] koputas mulle õlale, ma rääkisin telefonis issiga juttu, pöörasin ümber, ütlesin talle tsau, nägin, et mu buss on ees ja panin jooksu. Jõudsin bussile ja sõitsin koju. Bussis ei närvitsenud. Bussilt maha, koju, jooksin viiendale, pakkisin asju. Vaatasin, et 22 läheb mu maja juurest buss, mis jõuab 33 Turu peatusesse, mis on praktiliselt bussijaam. Aga ei. Poole ajal olin ma veel Eedeni juures ringteel. Sõpruse sillal oli avarii ja liiklust ei toimunud. Ma mõtlesin, et küsin end bussist maha ja panen täiega jooksu bussijaama poole. Aga siis me hakkasime taas sõitma. Turu peatuses ei olnud bussiuksed veel lahtigi, kui ma juba uksest väljas olin ja täiega jooksin. Jooksingi kuni jõudsin oma bussini, näitasin piletit ja istusin kohale.
Mis on sellel pistmist siirusega, võid sa küsida. Ma kartsin sel hetkel seal seisvas bussis kohutavalt. Ma kartsin, et ma ei jõua. Ma kartsin, et mu koht on müüdud kellelegi teisele. Ma kartsin, et buss sõidab mu nina alt minema. Ma ei mäletanud, millal ma nii südamest üldse kartsin midagi. Jah, pisihirme on pea iga päev, aga miskipärast kohutas mind mõte sellest, et ma jään bussist maha ja... Ei. Kohutav.
Jõudsin. Napilt, aga jõudsin. Tulin Adaveres maha, ronisin issi autosse, sõitsime koju. Juba autos olin ma siiralt õnnelik issit nähes. Ja me suhtleme suht vähe. Selles mõttes, et... Ma ei oska seletada. Te võib-olla saate aru. Ma ei olnud küll meeletult rõõmus Paidet nähes, ei. Parema meelega oleks Tartus olnud. Aga mõte emmest, väikesest vennast ja nooremast õest... Ja mu miisust! Ma tundsin neist nii puudust!
Alguses Mattis üritas mind veenda, et tal on ükskõik. Võtsin koridoris riideid ära ja küsisin, kas kalli saan. Anni [ristiema õetütar, Mattisega peaaegu sama vana] oli ka meil ja nad mängisid Mattisega koos. Anni teatas kohe, et temal tuleb emme kohe. Mattis ei nõustunud mulle kalli tegema. Emme tuli ja tegi. Siis sain end lõpuks riidest lahti ja läksin elutuppa, istusin venna ette ja küsisin, kas kalli saab. Istus oma auto seljas edasi. Küsisin Annilt, kas saan kalli. Kui Anni juba peaaegu nõus oli, siis Mattis hüppas oma autolt püsti ja tuli tegi mulle kalli.
Kui ristiema & Anni ära hakkasid minema, siis seisin köögis, Mattis mind ei näinud - ta oli elutoas. Ja siis:"Kus õde Pelin?" [Olen Pelin, sest mingi hetk oli Mattisel probleeme M tähe ütlemisega ja oleme nüüd ausad - mul ei ole maailma kõige lihtsam nimi, mida lapsele selgeks õpetada] Naeratasin köögis, sest Mattise hääles oli väike hirm. Siis nägi mind ja jooksis mulle sülle. Ja see lapse emotsioon - nii siiras, nii puhas, nii armas... Ma... Ma ei tahtnudki teda ära lasta.
Ja siis ma hakkasin riidesse panema, et tantsuvõistlusele minna - Mattis ei saanud aru, mis toimub. Õde ju alles tuli, kuhu  ta jälle läheb? "Kus õde Pelin läheb?" oli küsimus. Me siis emmega seletasime, et õde Merilyn läheb vaatab, kuidas õde Maret tantsib. Pidime mitu korda ütlema. Kinnitasin, et õde tuleb tagasi. Lubasin seda lapsele. Ütlesin, et tulen varsti.
Jätan hetkeks vahele tantsuvõistluse, sest tahan veel rääkida oma vennast. Kui koju tulin, siis istus Mattis emme süles. Juba tuduriietes ja valmis magama minema. Ma võtsin ta enda sülle. Sain kalli, norisin välja ühe musi. Rääkisime paar sõna juttu. Siis viisin ta enda tuppa. Ja mulle meenus, et võitlesin Maretiga maja ees ju vetsu pärast. Ütlesin vennale, et lähen vetsu ja kohe tulen. Vend tuli vetsu ukse taha koputama. Otsis mind. Kohe tegelesin temaga edasi. Siis tuli meelde, et pole päeva jooksul praktiliselt midagi söönud. Läksin kööki. Vend sabas. Siis emme otsustas, et ma saan ise oma toidu kätte ja tema läheb paneb venna magama. Vend ei tahtnud minna. Läksin kaasa. Sain headööd kalli ja musi ja kuulasin natukene unejuttu. Ütlesin vennale, et õde läheb sööma ja tuleb pärast Mattise juurde tuttu. Lubas mul minna. Natukene reetsin teda - ma ei läinud tagasi. Aga nii oligi plaanis. Kuigi vennale oli kahju valetada... Ta ei oleks muidu magama jäänud.
Enne veel, kui sööma läksin, ronis Mattis minu sülest üle emme issi sülle ja korrutas:"Minu issi." Mina vastu:"Minu issi." Tema:"Ei. Minu issi." Ja nii tükk aega. Lõpuks ma siis küsisin:"Kus siis minu issi on?" Tegin kurva näo ka pähe. Mattis näitas issi peale:"Siin." Jagasime issit. Siis ütles Mattis:"Minu õde Pelin." Mina siis ütlesin vastu:"Minu vend Pati." Sest nii ütles ta oma nime. Ütles, sest kohe peale seda:"Ei! See on Mattis!" Owned. Olin täiega owned. Ja läksin sööma.
Kell on neli. Ma ei räägigi tantsuvõistlusest. Homme ehk. Vaatame seda asja. Olen väsinud, lähen magama. Tahaks jõuda asju teha...

Mulle meeldib, kui siirad on väikesed lapsed. Sest et nad ei tea veel muud. Nad ei oska olla muudmoodi, kui ainult siirad. Ja see meeldib mulle nii tohutult!

Love them to death!