Armastus? Sõprus? Kommerts?

Ma olen sellest kindlasti ka varem kirjutanud (kui mitte iga aasta), et mulle ei meeldi väga sõbrapäev. Mitte, et mul oleks konkreetselt veebruari neljateistkümnenda päeva vastu midagi, aga... Mulle ei meeldi see idee, et pead oma sõpru meeles sellel päeval mingi kaardi ja šokolaadi või sõnumiga. Ja see ei tulene sellest, et mul ei ole enda kõrval peiksi. Oli ju kaks aastat, ega see mu veebruaris midagi ei muutnud. Endiselt oli tegemist suhteliselt tavalise päevaga...

Mäletan tegelikult, kuidas kooliajal see mingil määral oluline oli ja ikka teistele kaarte sai tehtud. Mingil hetkel olid meil paar päeva enne sõbrapäeva koolis isegi mingid kaardilaadad, mäletab keegi? Ja siis oli oluline, et sa kõigile kaardi teeksid ja mõnele šokolaadi ja... Mäletan isegi, et kunagi teises või kolmandas klassis tõi Kren mulle väikese ahvi. Kren oli üks poiss, kellega ma koos lasteaias käisin ja kellega siis samasse klassi sattusin, kuni ta Tallinnasse kolis vms. Ja ta tõi mulle väikese orangutangi. Mäletan isegi seda, et see oli mulle põnev ja ma siis mängisin sellega ja mu klassijuhataja sai täiega vihaseks mu peale. No issand jumal, ma olin mingi eelteismeline, kellele ilus poiss oli ahvi viinud, kurat. Lase mul olla, noh!

No ja siis nii ongi läinud, et ega mulle tegelikult sõbrapäev ei meeldi. Just vaatasin üle, et ühel aastal soovisin kõigile head sõbrapäeva ja ütlesin, et armastan teid (olin ise ka too päev veidi armunud, mäletan suht täpselt...), ühel aastal ei kirjutanud ja ülejäänud aeg olen rantinud, kuidas seda päeva vihkan. Ja teen seda üha uuesti ja uuesti. Ja ma ausalt ei vihka oma sõpru. Ma vihkan tegelikult seda sundimise tunnet, et ma kindlasti pean kellelegi midagi ütlema või kellelegi šokolaadi viima. Mul üldiselt on kombeks inimestele lihtsalt midagi armsat viia, kui nende peale mõtlen või midagi sellist. Eelmisel aastal viisin Maarjale kaelakee, mille ta halva juhuse tõttu alles sõbrapäeval kätte saigi, kuigi see oli mul varem olemas... Samas mõnda aega tagasi, kui Kätu alles Paides oli, ostis Carol meile väikesed südamekujulised padjad. Ja see oli nunnu. Siis viisin ma ükskord Kaisale ka kaelakee, sest üks meenutas mulle teda.

Ja mina sind!

Point on selles, et mul ei ole mingit probleemi oma sõprade meeles pidamisega! Aga mulle ei meeldi, et see päev on nagu topitud, et nüüd täna armasta oma sõpru.

Kolmeteistkümnendal ärkasin hommikul ja vaatasin, et olin sõnumi saanud. SmartPostilt. Tundus veider, sest ma ei ole midagi tellinud, ei ole kellelgi palunud endale midagi saata ja... No olin kergelt segaduses. Läksin siis uurima, et mis värk on. Krissu oli mulle paki saatnud. Šokolaadi ja kaardi. Ja nii ma siis seisin Kaubamaja ees ja ootasin bussi ja pisarad trügisid silma. Luuletus oli lihtsalt niivõrd armas.

Ja nüüd sa tead mu telefoninumbrit...

Ja vot nii armsa kaardi ma saingi! Kuigi pilt ei too üldse välja seda, kui imeline see tegelikult on.

Ja siis ma tulin neljateistkümnendal koju. Kätu oli meie armsa kommivaasi kommi täis ostnud ja siis selle mulle voodisse jätnud. Ja selle peal oli silt:"Without you, I'd be..." ja kommikausis kuskil sees 14 lipikut. Kiskusin need siis välja, lugesin - 13. Lugesin need kõik läbi, ikka oli 13. Kätu ei saanud siis aru, et mis värk on, otsis oma toast ja ilmus viimase sildiga mu juurde. Muidugi oli tal see nii plaanitud, et seda ühte seal ei oleks, aga... See oli nii armas! Ja siis ma natukene aega nutsin tal kaelas.

No katsu siis mitte pisaraid valada!

Ja siis ongi nii, et ma ei suuda otsustada, mida ma sõbrapäeva vastu tegelikult tunnen. Sest endiselt käib mulle närvidele see, et on mingi päev, kus teistele head teha aga samas on sõpradele niisamagi armas üllatusi teha. Näiteks meenus mulle Maarja, kes mulle ükskord kooli viinamarjamahla tõi, sest ta teadis, et mulle see täiega maitseb ja siis ta tahtis selle mulle tuua.

Tegelikult mulle mu inimesed meeldivad.

Okei, üritan kardinad nüüd lõpuks siia ette panna. Varsti saab korteris kaks aastat elatud, mul kardinaid ikka pole.

Mul on kardinad! Ja need on nii head! Juhuu!