Ma leidsin Alaska!

Aasta alguses alustasin DBTCga (Don't break the chain). See kujutas ette seda, et terve jaanuari pidin ma iga päev midagi postitama ja kindlasti iga päev tumblrisse pildi panema ja kindlasti iga päev vähemalt ühe peatüki raamatut lugema. Sellega läks nii, et blogiga sain hakkama ja mul tõesti oli jaanuaris siin 31 postitust, mis on peaaegu sama palju, kui terve eelmise aasta peale kokku. Tumblris läks ka hästi, magasin ainult kaks päeva maha, sest kahest päevast sai tänu minu ülimalt normaalsele unerütmile üks ja ühel päeval ei teinud Oliver & Sebastian koostööd. (Mu fotokas ja arvuti, kes ei teadnud.)
Asi mis piinlikkust valmistas oli raamat. Miks ma ei suutnud päevas ühte peatükki lugeda? Kas see oleks mul tüki küljest võtnud? Kas ma oleks olnud lollim, kui ma oleks päevas mõne lehe raamatut lugenud? Kas ma oleks olnud halvem inimene, kui ma oleks arvuti kinni pannud, interneti teisele poole tuba visanud ja natukene aega oma raamatuga istunud? Ei. Aga ometi ei teinud ma jaanuari peale ühtegi risti. Ei tundunud õige tunnustada end paari loetud rea eest. Okei, valetan. Ühe risti tegin. Sest pime oli ja ma arvasin, et selle lehe peal oli hoopis blogi. Tegelikult lugesin kuu lõpus ka, aga... Ei tundunud õige hakata ristitama, et olen olnud nii tubli ja kakskümmend minutit raamatule pühendanud ennast. Ja veebruaris hakkasin peale. Selleks ajaks oli mul suurem enamus oma raamatust läbi ja tänaseks sai täitsa kõik. Mis raamat?

Ustavalt blogger taga lahti. (:

See. Carol kinkis selle mulle jõuludeks ja ma oleks nutma hakanud, kui ma selle kätte sain, nii õnnelik olin ma! Ja nüüd kui ma selle läbi sain, olen ma... Ma ei teagi, mis ma olen. Aga mul on teised emotsioonid. Mul on nii hea meel, et mul see raamat on ja et ma selle läbi lugesin ja ma armastan seda raamatut ja John Greeni ja... Aga mingil hetkel ma vihkasin Jonhi. Ma vihkasin Alaskat. Mulle ei meeldinud Colonel, Pudge, Lara... Takumi vihastas mind veel viimaselgi hetkel, aga... Kokkuvõttes armastan ma seda kõike siiski!

Millest raamat rääkis? Pudge'ist. Ühtest poisist, kellel ei olnud sõpru ja kes oma isa jälgedes internaatkooli läks, seal oma esimese sõbra leidis, esimest tüdrukut armastama hakkas, esimese tüdrukuga suhtes oli (erinevad tüdrukud, though). Nii, nagu raamatu all kirjas on. Mis see "last words" tähendab siis, küsid sa. Vastan sulle. Pudge jättis meelde erinevate kuulsate inimeste viimaseid sõnu. Ja sellel oli läbi raamatu päris hea sidusus. (Ei tea, kas see on just see sõna, aga...)

Üks jagatumaid "tsitaate" (jutumärkides, sest tegemist on terve lõiguga, mitte tsitaadiga) sellest raamatust:

Nad vaatasid enne seda pornofilmi...

Ja see on nii armas. Ja see sobib sinna nii hästi. Sest selline nende suhe oligi. Kuniks John otsustas, et yolosveg, Alaska surnud ja kõik.

Ja see on hetkeks kõik. Lähen hoopis pesema ja peaksin pakkima ja... Homsest võtan uue raamatu ette - seekord Rowling. Sest selle raamatu pean ma tagastama. Ja see näeb ahvatlev välja hetkel... So there.