Aastas korra ikka lähen närvi.

Ei ma taha,aga aastas korra ikka lähen närvi
kui ma lahe kohal kogunemas märkan linnuparvi.
Oh, haned, ärge trügige te parvedesse veel!
Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!

Ma ju ütlesin, et kord tuleb ka selle loo aeg. Et kord tuleb ka see lugu minu blogisse ja on oma koha ära teeninud. Ma ütlesin kaheksandal augustil, et selle laulu koht ei olnud veel seal, aga oli juba tunne, et varsti on ka tema kord. Ja nüüd ongi. Mille jaoks ma aastas korra ikka närvi lähen? Ma võiksin sul käskida lugeda läbi kogu kaldkirjas kirjutatud tekst, aga milleks? Kui sa ei taha, siis sa ei pea. Sa ju tead, et ma ütlen sulle, miks ma aastas korra ikka närvi lähen. Põhjus on tegelikult lihtne - sügis. Tegelikult isegi mitte sügis. Vaid see, et lõppeb suvi.
Te ikka olete endale teadvustanud, kallid kooliealised lugejad, et homme on esimene september? Et homsest alates ei ole enam vabadust kuni nädalajase vaheajani oktoobri lõpus ja novembri alguses? Te ikka teate? Ma parema meelega tahaks mitte teada. Ma parema meelega oleks juulis, kus ilmad olid tapvalt kuumad ja tund aega ringikäimist tähendas päevitatud seelikuranti. Ma hea meelega oleks veel natukene aega maas madratsil, sest üleval voodis on liiga palav magada. Ma tean, et sügis veel ei hakka. Aga ma tean, et esimesel septembril lõppeb suvi. Ma tean.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi
kui ma metsatukas kaskesid näen vahetamas värvi.
Oh, pardid, ärge trügige te parvedesse veel!
Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed !

Lähen rõõmsamate teemade juurde, sest nagu me Raineriga laupäeva öösel vastu pühapäeva kell kolm leidsime, ei ole elus just palju mille üle nutta. Rõõmust, jah, aga mitte kurbusest. Meie näiteks leidsime, et elu on ilus. Elame niikuinii ühe korra ja miks veeta see üks elu masetsedes? Samal ajal saab ju käia ringi naeratus näol ja tunda rõõmu kõigest, mis juhtunud on. Üks meist poseeris oma lõhkise autoga ja naeratas oma säravaimat naeratust selle ajal. Üks meist täna teatas teisele, et tal on nohu ja natukene paha ja veidi imelik olla, aga lisas kohe üliõnnelikuna, et sellest ei ole lugu ja et küll paremaks läheb! Üks meist leidis, et isegi kui on külm ja vastik ja paha, on elu ikkagi ilus.
Käisin ju Alissa juures jälle. Ei tahaks võileivandust korraldada, aga ma imestasin, et mis talle sisse läks. Birgiti juures hakkas ta täiesti ilmaasjata jonnima justkui hakkaks maailm lõppema või midagi. Aga siiski. Käisime enne seda temaga läbi Maksimarketi, Maxima, Selveri ja Säästuka - ostsin Carolile sünnakingi. Tal ju pühapäeval sünnipäev ja seda peab tähistama! No sain oma kingi kätte igaljuhul, seega kõik on ilus ja elu on lill! Pakkimine muidugi annab soovida, aga see selleks. See pole nagu eriti oluline, sest sisu on tähtis tegelikult. Ja kuigi ma seda ise ütlen, on sisu frikin oosom!

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi
kui ma uduloori õhkamas näen jõgesid ja järvi
Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel!
Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!

Tahaksin öelda, et olen valmis. Tahaksin natukene viriseda homse üle. Tahaksin nii palju, aga ma ei tee seda. Mul on parematki teha, kui mõelda, kui tainas on keegi teine või kui palju ma ikkagi ei tahaks olla. Ma saan endast üle. Ma võtan selle positiivsuse enda seest, mis mingit liini pidi ka mu suguvõsas jookseb ja tean, et minuga saab kõik korda. Ma tean, sest et ma tahan nii. Ja saan mida tahan ja kui ei saa, siis ei tahtnud piisavalt. Nii on lood. Pean seda ainult kaheksa kuud aastast viis päeva nädalas meelde tuletama ja selle järgi elama.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi
kui saab selgeks et on lähenemas suve viimne tärmin.
Oh, luiged, ärge trügige te parvedesse veel!
Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!

Otsustasin ära - me saame hakkama!