It's been a ride.

Minu tänane sissekanne üritab püsida ühes teemas, mis ei ole võileib, mida ma sõin kuigi puudutab minu päeva mingil määral. Nagu te võib-olla teate, hoian ma Alissat juba... Homme on kolmas päev järjest ja tuleb neljas ka. Seega tänaseks olen hoidnud teda kaks päeva ja tavaliselt sealt koju tulles on mul nii palju öelda mingi teema kohta, mis mulle päeval närvidele käis. Eilset posti vaadates saate aru, et see ei ole siiski iga kord nii. Vahel on mu pea mõtetest tühi, kui siia jõuan, aga midagi öelda tahaks. Midagi jagada oleks vajalik. Täna siis selline tuju.
Alissal on mingi papist kirst, kus sees on neli erinevat värvi lappi, mis käivad ümber puusade ja väidavad end olevat seelikud ja neli liibuvat riidest toru, mis sümboliseerivad pluuse. On ju hästi tore, et väikene laps saab selliste asjadega mängida. Et tal on riideid, mida selga panna ja siis nendes kodus mängida muinasjutu tegelasi, sest justnimelt nende riided seal ongi. Ma ei tea, kas kõiki... Ah, saab küll. Muinasjuttudes on nad kõik printsessid. Seal on Lumivalgekese, Tuhkatriinu, Kaunitari ja ma võin eksida, aga minu arust ka Okasroosikese kostüümid. Ja mõelge nüüd, tüdrukud eriti, tagasi oma lapsepõlvele. Siis, kui meie olime piisavalt väikesed, et olla äksis selle üle, kas Lumivalguke sureb ära sellest mürgitatud õunast või tuleb Prints ja suudleb teda ning elu läheb ilusti edasi. Kas Prints leiab Tuhkatriinu ülesse, peale seda, kui hobused on jälle rotid ja tõld on taaskord kõrvits. Kas Koletis sööb Kaunitari ära või muutub Printsiks ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni. Kas Okasroosike sureb oma kuueteistkümnendal sünnipäeval või vajub sajaaastasesse unne ja Prints tuleb teda päästma.
Esiteks. Kas te märkasite siin teatavat sarnasust nelja "printsessi" vahel? Prints tuli neid päästma. Prints kaugelt maalt tuli ja armus kahel juhul poolsurnud ja ühel juhul eriti vaesesse tüdrukusse. Milline... Ainuke muinasjutt, mis nendest konkreetsest neljast mulle mingil määral midagi tähendab või midagi õpetab, on Kaunitar & Koletis. Miks, võid sa küsida ja mitte küsida. Aga sa tead, et ma vastan ikkagi. Ma lugesin ühte vanemat versiooni, kui oli Disney oma kord, kui ma Alissa juures olin. Põhimõte on sama ja kõik, aga kuidagi loo mõte jõudis selles jutus mulle paremini kohale, kui üheski Disney konversionis üldse. Seal oli rikas kaupmees oma kolme tütrega. Aga isa kaotas oma varanduse ja nad pidid vaesuses elama. Ja kord sai isa jälle raha, läks linna ja küsis kõigilt tütardelt, et mis nad tahavad. Kaks neist, vanemad, tahtsid kleite ja kalleid riideid ja ehteid nagu tavaliselt. Ja ei ole mingi üllatus kellelegi, et kõige noorem tütar oli kõige ilusam ja kõige tublim ja targem ja osavam [Ma sain aru, miks ma selline olen, nagu ma olen. Ma olen esiklaps, mitte kolmest tütrest noorim.]. Ja muidugi ei tahtnud tema midagi, kuni isa teda põlvili palus, et ta midagi tahaks. Siis tahtis ta ühte roosi. Isa läks seitsme maa ja mere taha, et mingeid asju müüa või mingit raha saada ja tal läks kehvasti. Ta ei saanud osta kalleid asju, nagu kaks vanemat tütart tahtsid või varastati tal need ära - kes enam mäletab ja mis vahet sel on? Igaljuhul oli isa mustas masenduses ja tahtis siis vähemalt Isabellale [noorim tütar, jah] viia roosi, mida ta nii meeleheitlikult tahtis, et kodus veeni nüsis. Vähemalt kujutas isa seda endale nii ette. Ja siis sattus mees mingisse võluaeda, võttis sealt roosi ja Koletis tuli tema juurde ja väitis, et sööb mehe ära - mees palus ja lömitas nagu üks täisväärtuslik mees ikka. Koletis käskis tütre enda juurde saata. Mees läks raske südamega koju ja ikka saatis enda tütre sinna Koletise juurde hoorama või mida iganes tegema. Nii palju, kui isa teadis, võidi tema tütrega teha seal mida iganes - kasvõi Koletisele lõunasöögiks, kui temast muud kasu ei olnud. Ja siis muidugi on Kaunitar alguses kartlik, jookseb mööda hiiglaslikku võlulossi ringi, käib paar korda kodus, elab luksuslikku elu, sööb mida tahab, kannab, mida tahab - aga ta näeb unenägusid mingist Printsist, kes käsib tal kaugemale vaadata välimusest. Koletis on teda selle aja peale pool aastat iga õhtu endale naiseks palunud, iga kord korvi saanud, kui Kaunitar ükskord mõistab, et see Prints tema unenäost ongi ainult uni ja võtab teda kuulda ja kui Koletis järgmine kord tuleb küsima, et kas nad palun võiksid juba abielluda, et nad ei saa elada saja aastasteks ja siis lambist ära surra ja mitte kunagi abielus olla. Ja siis Kaunitar ütleb, et davai, mis seal ikka - elan nkn ainult üks kord, võiks ju sama hästi kolmemeetrise tapvalt koleda Koletisega abielluda, sest et südames on ta ju hea, kuigi nad on pool aastat [okei, vähem] iga õhtu kümme minutit jutte rääkinud. Vabalt abiellume! Ja poof! - Koletis ongi Prints Kaunitari unenäost.
Kuigi kogu see lugu oli kirjutatud minu poolt tüdinud ja iroonitsevast võtmest, on tegelikult lool ju mõte sees - tuleb otsida sisemist ilu ja elu ongi lill. Samal ajal läheb Lumivalgeke oma võõrasema eest ära metsa sisse seitsme mehega elama, sööb mürgist õuna, mingi lamp mööduv Printsist kuumar leiab, et talle meeldib suudelda surnuid ja voila! ta saab endale naise ja imelilusa Printsessi. Mida me sellest loost õpime? Et kui su juures elab keegi, kes hullult hoolitseb ja on igat muud moodi kena, siis kui ta ära sureb, on ta vaja panna maja ette klaaskirstu, et ta päikese käes ikka kenasti mädaneda saaks kuni mingi mees otsustab surnuid suudlema hakata? Eeskuju missugune.
Okei, võib-olla on ka Tuhkatriinus mingisugune sügavam tähendus. No et kui sa orjad pool elu mingite ülbete inimeste järgi ja siis ühel ööl lähed nõiutud kleidiga ballile, siis Prints armub ära, leiab su jalanõu ja käib pool maailma läbi, et leida tüdruk, kellega ta kaks minutit tantsis. Sügavam mõte? Orja igaks juhuks kellegi järgi, sest kunagi ei või teada, kas sa saad minna ballile ja abiellud mingi Printsiga. Vahet pole, et kõik kohtlevad sind umbes sama hästi, kui... Jah... Mulle tundub, et isegi koertel ja kassidel ja tuvidel oli selles loos parem elu, kui Tuhkatriinul. Aga siiski - orja, jookse ballile, pane jalga king ja ole maailma kõige lahkeim Printsess üldse! Ja muidugi kõik tänapäevased filmid sellest samast muinasloost! Aga selle juurde tagasi lõpus, kui on selle koht.
Okasroosike on minu jaoks jälle arusaamatus. Üritan teha võimalikult lühidalt, aga te teate mind - ma räägin liiga palju, seega pöörduge tagasi nüüd või edu teile lõppu jõudmisega. See on alles kaugel, ma luban. Aga Okasroosikesest siis. Küsimused ja vastused. Mis juhtus? Kuningas ja Kuninganna said imekombel tütre ja kutsusid kuningriigi kaksteist haldjat katsikutele. Miks kaksteist, mitte kolmteist, nagu neid tegelikult oli? Sest et oli ainult kaksteist kuldset taldrikut, mis paneb mind mõtlema, et millest siis Kuningas ja Kuninganna sõid? Aga siiski. Mis edasi sai? Kolmeteistkümnes tormas sisse, teatas, et tüdruk oma kuueteistkümnendal sünnipäeval avastab voki ja pussitab end sellega surnuks. Edasi? Üks haldjatest väidab, et ta ei sure vaid vajub unne, kuni Prints tuleb ja teda unest äratab. Kuningas ja Kuninganna muidugi käsivad kõik vokid kuningriigis ära põletada ja röstivad lõkke ääres vahukomme ja miniviinereid. Nagu tavaliselt. Mis juhtub kuusteist aastat hiljem? Okasroosike leiab kuskilt lossist oma kuueteistkümnendal sünnipäeval voki ja kisub seda ja pussitabki ennast. Okei, torkas end nõelaga ja oli liiga ludri - komberdas teise lossi otsa, et oma voodisse perfektselt pikali visata ja sada aastat oma Printsi oodata. Ja terve lossi õukond vajub unne - isegi kärbsed jäävad keset õhku seisma ja välgukiirusel kasvavad maja ümber suured okasroosid. Sada aastat hiljem? Mingi mees kuulis oma vanavanavana[--]isalt, et seal metsa taga on loss, kus magab und mingi pihv, ootab oma tõelist armastust aga keegi ei ole sealt kunagi läbi saanud. Ja siis see Prints otsustas, et kuna ta tuli mingi miljoni maa ja mere tagant siia, siis ta kindlasti läheb ja sebib seda poolsurnud tibi. Ja muidugi tema ees avanevad roosid iseenesest, ta keksleb läbi lossi, leiab pihvi, suudleb teda, tüdruk ärkab ja järgmine päev on pulmad. Mis on loo moraal? Ära jäta oma kuueteistaastast tütart üksi koju, äkki pussitab end maniakaal-depressiivses hoos vokiga? Ära mine oma tütre kuueteistkümnendal sünnipäeval kodust ära? Kutsu oma lapse katsikutele kõik kolmteist haldjat ja lase neil kõigil süüa papptaldrikutest? Kui sa lapsi ei saa, siis ei saagi ja ära mine nõia või konna juurde neid otsima? Ma ei mõista päris täpselt.
Need on enam-vähem need neli kõige tuntumat Printsessi, kelle Disney kuulsaks tegi. Kuigi mainimata ei saa jätta ka Arieli, Mulani, Jasmine'i, Pocahontast, Alice'it, Rapuntslit... Me ju kõik teame neid lugusid? Ei? Okei, tunnistan, et Jasmine'i lugu on mulle natukene võõras ja Pocahontas ka. Aga Ariel - Väike Merineitsi! Ta elas meres, sai piisavalt vanaks, et võiks pinnale minna, armus ära, andis oma imalilusa hääle selle vastu, et saaks jalad ja saaks Printsiga [!!] maa peal elada, sest see oli tõeline armastus. Mulan'i poissõber viidi kuskile kaugele maale, ta läks teda päästma, teeskles kogu tee, et on mees... Vist, a ei tea seda lugu ka eriti. Alice Imedemaal on nüüdseks kasvõi Tim Burtoni pärast kõigile tuttav. Alice ju hüppas koos jänesega urgu, jooksis mööda imedemaad ringi, päästis päeva, elu oli lill. Rapuntseli ema ja isa olid vaesed, varastasid nõia aiast oma lapsele süüa, nõid tahtis last endale, lukustas ta torni ja senikaua kasvatas endale juukseid, kuni need maani ulatusid ja mingi Prints teda päästma tuli. Printsid, printsid, printsid...
Siiski ei ole ma jõudnud oma loo tuumani, et miks ma seda blogiposti alustasin. Ma annan endasti parima, nagu te teate ja ma teen nii väheste... paljude... sõnadega kui võimalik. Ma ei tea, kas neid sõnu on vähe või palju, aga ma tean, et ma kasutan sõnu! Suhteliselt normaalne minu jaoks, et ma avastasin enda jaoks sõnad.
Igaljuhul. Loo algusemõte. Ma sirvisin Alissa juures mingit Printsesside ajakirja. Seal oli lugu sellest, kuidas suvi oli kohutavalt palav, Tuhkatriinu mehe isa tahtis suvemaja, kus oleks jahe, sest kivist lossid on ju tapvalt kuumad, nagu me teame. Ja võitjale oli auhind, mis, seda ma ei tea. Üks pakkus, et tuleb teha metsa. Metsas oli kõhe. Teine pakkus, et purskkaevu on hea teha. Liiga märg oli, milline üllatus. Kolmas pakkus õunapuuaeda, seal olid mesilased. Vaene vaevatud hing - Tuhkatriinu - istus omaette kuskil jõe ääres, avastas, et seal on jahe ja mõtles, et parim oleks, kui nad saaksid paadiga jõel sõita. Kas keegi võttis välja joonised? Kas ehitati kaua aega? Ei. Miks? Sest et Tuhkatriinul on oma väike Harry Potter. Muidugi on ta naine, paksem, tiivakestega ja teda nimetatakse haldjast ristiemaks, aga siiski. Oma väike Harry Potter, kes tuleb teeb kaks liigutust oma võlukepiga ja voila! keset jõge seisab paat. Tuhkatriinu leiab, et sinna on vaja panna patju ja kangast ja kas ta liigutab? Kindlasti mitte. Ta seisab kaldal ja vaatab, kuidas väikesed värvukese suurused lillad ja punased ja sinised linnukesed tema eest neid riideid katuseks ja hiirekesed sätivad patju ja kõik on nii ilus, et karu tantsib ka taustaks balletti. Tuhkatriinu rõõmuks. Mida Tuhkatriinu edasi teeb? Kui kõik teised paadil läbustavad? Sõidab oma Printsiga kuuma päikese käes mingis kaluripaadis nende suurte pidulistega kaasa. Loomulikult võitis tema. Aga kes tegelt oleks pidanud võitma? Punased ja sinised linnukesed koos oma lillade järglastega. Hiired, kes patju kohevaks kloppisid ja karu, kes suurest rõõmust balletti tantsis ja põder kes lisaks esines aeroobikakavaga. Aga võidab Tuhkatriinu kes sõna otseses mõttes kaldal seisis ja käsi imestusest kokku lõi, kui kenjaalne on tema mõistus.
Ja veel üks lugu Tuhkatriinust ja ebavõrdsusest. Tuhkatriinu on teema, ma vaatan. Igaljuhul oli tema Harry Potteril nohu ja see muutis kõik tema imalilusad kleidid kapis riideribadeks, kõik tema ehted ja asjad puuviljadeks ja tema tõlla ja hobuse kõrvitsaks ja hiirteks. Esimene ball suht tagurpidi, eks? Aga siiski! Tuhkatriinu pani oma Harry Potteri voodisse, kasutas olemasolevaid riidelinte ja tegi endale ise kleidi. Ja tegi endale ise all mõtlen ma seda, et ta vaatas pealt, kuidas linnukesed tema kleidile asju tassisid, hiired õmblesid ja mingid vidinad talle marju pähe toppisid, et ta päris eheteta ei oleks. Ja siis tuleb Prints pakkumisega, et nad sõidavad tõlla asemel peole tema Valgel Ratsul. Ja Tuhkakas seob hobusele paar linti külge, istuvad koos looma selga, sõidavad peo selga, elu on lill, sest et Tuhkatriinu on kõige ilusam, targem, tublim ja osavam naine kogu maailmas.
Mis mõte mul veel praegu tuli! Millised kompleksid võivad olla kõigil neil nimetutel Printsidel! Nende naised on ju maailma kaunimad, targemad, tublimad ja osavaimad. Aga nemad? Nad... Nad on alamas olekus, sest et kogu tähelepanu on naisel. Oleks siis, et Printsessile pööraksid tähelepanu ainult naised, et siis mehed saaksid Printsiga rääkida sellest, kui hea naine on siis see, kes on igas asjas kõige parem ja nii edasi. Aga kõik mehed ilastavad ka selle Printsessi üle! Millised... Oeh.. Ma ei suuda, kui päris aus olla.
Teistest Printsessidest ei olegi nii palju juttu edaspidi, aga Tuhkatriinu on teemaks igal pool! Ma mäletan, et olin muidugi näinud juba umbes kümmet erinevat multikat sellest, kuidas beib kaotab kinga ja elu on lill. Siis nägin ma ühte filmi, kus Tuhkatriinuks oli mitte nii hingematvalt ilus tüdruk ja kaameratöö oli kohati halb, audio oli algelisemat sorti... Aga mõte oli täpne - loomad rääkisid, ristiema võlus, kõik oli lill. Ja siis ma nägin A Cinderella Storyt, kus peaosa mängisid Chad Michael Murray ja Hillary Duff. Mulle meeldis see film. Täiega meeldis! See oli moodsesse maailma üle toodud vana muinasjutt. Keskkooli tüdruk õpib ainult viitele, teeb oma õelate ja lollide kasuõdedest kaksikutele kõik kodused tööd ära, töötab enda kasuisa söögikohas ja jõuab veel netis tsättida mingi kuumariga, kes netis on ilge poeet. Tegelikult on ta rägbimeeskonna kapten ja kooli kõige populaarsem poiss. Muidugi tuleb pidu, kell 12 peab tüdruk olema tagasi söögikohas, ta kannab enda isa parima sõbra pulmakleiti, telefon heliseb, tema parim sõber sõidutab ta tagasi tööle, kõik on ilus. Aga telefon jäi selle poisi kätte, kellega ta tantsis terve õhtu otsa. Ja siis alandatakse tüdrukut terve kooli ees, ta jookseb aasta lõpus poiste riietusruumi, räägib poisile, kuidas ta tunneb, läheb mängule, poiss leiab, et ta ei peagi enam mängima, jookseb trepist üles, suudleb tüdrukut, peale kümneaastast põuda hakkab vihma sadama, nende jaoks on elu lill.



Siis mis oli järgmiseks? Järgmiseks tegi minu jaoks enda etteaste Selena Gomez filmis, mille nimi oli üllatus, üllatus - Another Cinderella Story. Seal oli ka tüdruk, kes elas oma ema kunagise tööandjaga, orjas tema ja ta kahe tütre eest, oli teie igapäevane poisilik tüdruku, kes armastas suurt laulustaari ja tantsutähte. Nad tantsisid ühel koolipeol tüdruku empekast tuleva muusika järgi tangot, kell lõi kaksteist, tüdruk krabas oma muusikamängija, jooksis minema, pillas selle maha, mees hakkas otsima oma Tuhkatriinut. Muidugi oli jälle nii palju valesid tahtjaid, et keegi ei saanud seda endale. Samal ajal Cinders orjas edasi ja armus üha rohkem ja rohkem ja lootis, et saab tantsukooli ja ta veeti mingile üritusele ja seal ta tantsis jälle selle poisiga, nad armusid mingi kolmandat korda ära, tüdruk sai stipendiumi, võõrasema ja kasutütred elasid edasipidi omaenda rooja sees, sest koristada nad ei osanud. Samal ajal elasid tantsijad kuskil oma tantsukoolis ja nende jaoks oli elu täitsa nagu gerbera. Sealt filmist pärineb muide Mareti lemmiklause, mida mulle öelda:"Don't you sass me, smartypants, or I'll revoke your school privileges! And you can say goodbye to those trendy little friends! Or shall I say - friend - little miss not so popular!"



Ja siis tuhnisin mööda Ätu blogi youtube'i lehekülgi ja leidsin, et on uus Tuhkatriinu film! Seal on paosatäitjateks mulle suhteliselt tundmatud nimed nagu Sterling Knight ja Ashlee Hewitt. Igaljuhul on see lugu ühest tüdrukust, kelle nimi on Elle ja kes töötab internina mingis muusikatööstuses ja oskab laulda väga hästi, nagu ta sõbranna talle väidab ja ta ise väidab vastu, et ta ei laula. Ja muidugi näeb ta välja nagu oleks hüpanud välja Al Yankovici laulust White & Nerdy, sest et töö juures kannab ta igavaid riideid, prille ja on mingi nohik üleüldse. Nende firmasse tuleb mingi maailmakuulus laulja, kes tahab teha imalhingelist duetti vastupidiselt tema tavalisele muusikastiilile. Ja siis ühel öösel paneb Elle endale praktiliselt pulmakleidi selga, jätab prillid koju, teeb kerge Extreme Makeover'i ja läheb oma tööjuurde stuudiosse oma kitarriga laulma, sest et kõik korralikud lauljahakatised, kes laulda ei oska, oskavad mängida kitarri. Ja siis tuleb sinna see kuulus staar, kuuleb teda, nad veedavad pool ööd koos, tüdruk tormab minema, poiss vahib talle iga päev kümme korda otsa, ei tunne teda ära, ma arvan, et vahepeal on mingi draama ja lõpus on nad jälle koos.




On naljakas kogu selle pika posti juures see, et ma kahtlen et te kõik läbi lugesite, sest ma sattusin kirjutamishoogu ja mul on tunne, et osad argumendid jäid ikka veel ütlemata... Aga ma ei tea ka enam ja olen ise liiga laisk, et läbi lugeda.
Teile teadmiseks. Sõnad prints, printsess, kuningas ja kuninganna on terves tekstis kirjutatud läbivalt suure tähega teadlikult. Printsidel, kuningatel ja kuningannadel ei ole ju kunagi nime ja printsessid on liiga suure egoga eided, et nende hüüdnime väikese tähega kirjutada.
Siinkohal mainiks ka ära, et ma olen otsustanud iga teie posti tänasest alates kommenteerida. Ja spämmida ka, kui mul midagi targemat öelda ei ole. Lihtsalt hoiatasin. Muidugi ei kommenteeri ma vanu poste, mis on mingi... Kolm päeva vanad ja juba allpool, aga ma ei olnud õigel ajal siin. Ikka neid, mis on alles kirjutatud või siis kõige ülemised listis.
Pean tunnistama, et kell on veerand kaks ja ma hoian veel kaks päeva Alissat ja mõtlen enda blogimise jaoks teemasid. Homme üritan ka ühe valmis kirjutada, aga vist paigutan kuidagi sedasi, et tuleks järgmise nädala sees avalikuks, sest et siis teil on midagi lugeda, kui mind ei ole kodus kirjutamas. Teie all mõtlesin Ätut, Rebekat ja vahel ka Kätut, kes on mulle öelnud, et nad loevad. Ja pean minema teemasse, et ma ei tea teisi, kes loeksid igat posti... Aga vaatajaid on palju.
Tsau. Kes sa oled?
Rainist nägin täna linna peal. : P