Õed-vennad, pidage vastu!

Ma tahaksin öelda nii palju.
Kuid kohvi ma vaikides joon.

Okei, see oli vale. Esiteks ei ole need õiged laulusõnad, teiseks ei joo ma kohvi. Mitte, et ma ei joo praegu, hetkel, vaikides kohvi. Selles suhtes, et jah. Ma olen vaikides, aga kohvi ei joo. Üldse. Pole kunagi joonud ja kaheldav, et jooma hakkan ka kunagi. Aga see selleks, eks.

Läksin reedel maale. Enne seda lasin end praktiliselt kiilaks. Okei, mitte päris, aga liiga lühikesed on mu juuksed mu jaoks küll...
Toomas, tore noormees nagu ta on, unustas tuua mulle vidina ja unustas tuua mulle plaadi koos piltidega. No on tore noormees!
Ma võtaks oma nädalavahetuse paari sõnaga kokku... Kui ma oskaks kasutada kahe öö ja päeva jaoks paari sõna. Peaksite mind juba nüüdseks ju teadma. Paar sõna ei ole eriti minu jaoks. Paar sõna on... Kellegi teise jaoks. Sina mine ja kasuta paari sõna. Mina kirjutan lühiromaani.

Reede õhtul hakkasin Toomasele helistama ja küsima, et millal ja kas me läheme. Maale noh. Ta ütles, et helistab. Me Maretiga panime end valmis, muutsime Facebooki staatuse [ülioluline!], panime jalga jalanõud, kammisime juuksed, lollitasime Mattisega, ütlesime talle head ööd, soovisime emmele-issile headaega, panime jalga jalanõud, ehitasime endale sallidest pähe turbaneid, tegime piraadisoenguid, tegime peegli ees ägedaid reidinägusid, laulsime, sõime, mölisesime... Ja siis lõpuks alles Toomas helistas, et nad on varsti kohal, et me end välja ajaks. Ja me ajasimegi ennast välja, sõnakuulelikud ja tublid lapsed nagu me oleme.
Muidugi pidime me kohe tegema Toomasele ja Rainerile autos Death-Metal nägu-häält-käeliigutusi. Muidugi pidime. Muud moodi ei andnud olla ju tegelikult, kui sa hästi järgi mõtled. Aga kuna sa arvatavasti ei tea Rainerit ega Toomast - kui siis ainult minu jutu järgi nimepidi või minu piltide pealt nägupidi - siis sa tegelikult ei tea, kui hädavajalik oli selline teguviis.

Sind ei huvita, et maal olid veel peale vanaema ja tema kahe tuustiku - Moby ja Muri - Indra, Ingeri, Piret ja Kersti. Piret, kullake oli natukene haige, sest erinevalt minust peab tema hommikuti sööma, enne kui toimetama hakkab. Sedasi ta mind järgmisel hommikul kell seitse üles ajas, kui enda maomahlasid väljutas. Aga siiski. Indral oli niiii armas särk seljas, et ma pidin seda naerma ja natukene aega imetlema. Tavaline sinine T-särk koos erksate kirjadega. Kohe näha, et kuskilt laadalt ostetud või mingi lambikas õuepluuse või midagi sellist. Peal oli tekst: 3 reasons to smile: It's holiday. It's sunshine. I'm not a boy. Ma pidin naerma! Tõlkisin Kerstile [Võimalik et ka teistele köögisolijatele, aga Toomas ja Rainer ehk nii palju inglisekeelt ikka mõistavad, et sellest juba varem aru said. Priidus ma nii kindel pole.]
Priit, Rainer ja Toomas leidsid, et oleks hea öösel hakata Mahtra Viina jooma. Mina enne seda leidsin, et on vaja neile öelda, et meil on palju Mahtra Viina kodus. Piret selle peale järgmine õhtu, kui ma veel ühe pudeli leidsin, ütles, et kui mul oleks omal mees, siis ma ütleks:"Oh! Kui palju viina meil veel on!" asemel:"Oh! Meil on veel üks pudel punasesõstramahla!" Piret on andekas! :D
Järgmine päev oli kogu mu suve vist.. Ei, heinategu oli raskem. Ma tahtsin öelda, et see oli mu suve raskeim päev, aga miski ei ületa tapvas kuumuses mitmekiloste pakkide tõstmist pooleteisemeetri kõrgusele ja siis nende edasi viskamist halvasti ventileeruvas lakas. Mitte miski ei suuda seda ületada. See on parim ja halvim. Ülim. Aga see oli ammu. Nädalavahetus oli... Alles. Laupäev oli nii alles, et.. Nagu oleks olnud eile, aga ilmselgelt on täna esmaspäev ja eile oli pühapäev. Laupäeva hommikul käisin kõigepealt Toomase, Raineri ja Maretiga Järva-Jaanis poes. Seal oli mingi... Näitus. Made in Estonia vms. Mingid vanad autod igaljuhul keset platsi ja kõik vaatasid. Mina aga samal ajal ilastasin nelja ratta üle teeserval, millega oli vaatama sõidetud. Käisime poes, Rainer jonnis Grossis, et tahab kõrrejooki, ei ostnud me hapukoort, hiljem tuli sellest supi söömise ajal puudus, kuulasime Äiot.
Äio on tegelikult täesti omaette teema. Autos, alles maal, toimetas Toomas kuskil mujal, kui me ülejäänud juba autos istusime. Mina kui Toomase auto peaaegu põliselanik ja Rainer, kes end paljust häirida ei lase, otsustasime, et on vaja muusikavahetust. Mina kõõlusin üle juhiistme ja otsustasin, et on täiesti hädavajalik, et me kuulaksime Äiot. Algas ta nagu ikka ja alati looga Ema Hääl Kutsub. Peaks mainima, et mingil mulle arusaamatul põhjusel armastan ma seda lugu meeletult. Kui hakkas teine lugu, olime me juba poolel teel kuskile poe poole ja Maret järsku, keset mingit teist laulu, avastas, et tema on autos ainuke, kes sellist muusikat tegelikult ei kuula. Mina arvasin, et eks ta mu väikese õe piinamine oli, aga mõne aja pärast laulis Maret koos meiega:"Õed-vennad, pidage vastu!" Ei, meil ei õnnestunud teda ümber häälestada meie lainele lõplikult, aga minu arust oli saavutus juba ka see, et ta ei karjunud ja meiega natukene kaasa laulis. Mina olin uhke oma õe üle.
Tulime tagasi kuue kõrrejoogiga ja immutusvahendiga ning me Maretiga hakkasime katuseharjalaudu immutama Kadaka tooni immutusvahendiga, sest et selle jaoks me maale ju olime läinud - et saaks katuse parandatud. Päris tore oli plätserdata, ignoreerides asjaolusid, et immutusvahend kleepis ja määris ja kummikindad me käes oleks võinud numbri võrra suuremad olla. Aga meil oli tore. Kuulasime indiakeelset muusikat ja heebreakeelset muusikat. Ja siis Maret otsustas peale paari Panic at the Disco loo kuulamist, et on lausa hädavajalik, et me kuulaksime Selena Gomez't. Toomas ütles Naturally ajal, et see tädi, kes laulab on ilus tädi ja et ainult selle pärast ta MTV'd vaatabki, et see tädi on ilus seal. Oh well...
Vahepeal tundsin end... Väga multitaskijana. Ma immutasin pikki laudu, alles saetud laua otsi, tõstsin pikki laudu ümber, vedasin uusi juurde, tassisin naelu, rääkisin telefonis naeltest, ütlesin kus on naelad ja tõstsin Priiduga puukuuris mingeid suuri latakaid ühest seinast teise. Aga vähemalt ei olnud mul igav. Vähemalt olin ma liikvel ja mul ei olnud igav.
Priit oli tulnud muide suure kastiautoga. Algul ma arvasin, et selle pärast, et tal ei olnud muuga tulla ja ta arvas, et Toomase auto on täis või midagi. Aga ei. Tema tuli prügi vedama. Keelas meil visata peale vanarauda ja käskis ruumi kokku hoida. Ma ei mõistnud teda. Kuni pühapäevani, mil me vanaraua sisse tassisime ja autole katte peale tõmbasime - täis sai.
Kersti, Piret ja vanaema tassisid konkut tühjaks. See ei ütle teile kellelegi arvatavasti midagi, sest mu suguvõsa hoiab minu teada minu blogist eemale ja keegi teine ei tea selle toa armutust seisundist. Ma arvan, et ei tea. Mul oli kunagi pilte arvutis sellest, milline see tuba välja nägi. Et seal oli kaks katkist voodit, lugematul hulgal kaltsu, läppand hais, külm, liiga kauge põrand... Te ei tea. Aga mis seal nüüd on? Riiulid teisel pool seina, kokkupanematta kangasteljed ukse taga, vanaema abieluvoodi lahtivõetult seina ääres, elutoast toodud ümmargune laud ja lamp laes. Ja nii ongi. Ja kogu see pasamajandus mis sealt välja veeti? Tänaseks ehk juba Väätsa prügilas, kui meil veab. Ja peaks mainima, kuigi... Jah. Meil jäi umbes samapalju sodi veel maale külma tuppa, mida sort-of kasutatakse mingi... Laona? Seal on kartulid ja moosid ja selline teema. Ja siis mingi Liiliani vana jalgratas, eelajaloolised puust suusad, mõni vana jahutünn, vähemalt üks väikene laste pissipott, kindlasti üks katkine kohviaparaat, iidsed maitseainepurgid, paar roostes kelku või plastmassitükk, mis meenutab kelku, suurel hulgal vanu üleriideid ja sada paari jalanõusid. Võib-olla liialdasin mõne asjaga, aga enamjaolt siiski mitte. Ainult ootab veel äraviimist!
Lembit külastas meid mingil hetkel, sõime ja siis ta läks juba minema. Võttis mu väikese õe ka kaasa, sest Maretil oli Facebooki staatus uuendamata ja redised mädanesid. Mina ütlesin, et Facebooki staatus on uuendamata, Maret leidis, et tal on vaja orksis kommentaare vaadata ja Rainer arvas, et redised mädanevad. Oeh.. Precious.
Aga ega me siis peatunud sellepärast, et Maret ja Lembit kodu poole sõitsid. Poisid ronisid tagasi katusele, Illar külastas meid oma hiiglasliku rekkaga, ma ei näinud aknast sisse, ei seletanud hästi auto lage, arvasin, et õhk seal ülal on hõredam, võõpasin paar lauda, rääkisin mõne loo, tassisin, saagisin, peksin haamriga... Sõime pannkooke, ma kühveldasin Irralile ja Rainerile kooki ja õunamoosi ja valasin piima ja sundisin neid sööma. Kuni nad ise võtsid juba. Tead ju küll, et kui võtad ühe, siis tekib osadest asjadest sõltuvus ja... Vanaema tehtud pannkoogid on ühed sellised asjad. Ja pealegi olid need jogurtiga tehtud ja üllatavalt head. Iz nomz.
Tahtsin korraks minna minu jaoks kurvale teemale, millest teie aru ei saa, sest et mina kavatsen selle kirjutada mõistujutuna. Kui sa saad aru, siis tee endale pai või peksa pead vastu seina - mida iganes vajalikuks pead. Aga kui sa ei saa... Ma ei ole tegelikult õige inimene seda seletama võibolla aga sa võid mult küsida ja ma võin otsustada, et kas ma tahan sellest rääkida või mitte.
Ma rääkisin Sulle ühe loo, mille oleks pidanud sulle rääkima Tema. Või vähemalt Tema ema, kui mitte Ta ise. Loo rääkimise ajal sain aru, et on minust natukene ebaviisakas või taktitundetu Sulle sellest rääkida. Jään selle juurde, et ideaalis oleks Tema pidanud sulle rääkima seda lugu ja teisi lugusid, mida ma ei tea või mis hetkel meelde ei tule. Aga nagu me tegelikult mõlemad Sinuga teame - elu ei ole ideaalne. Ja tead mis minuarust parim on? Me oleme ikka kaks minu jaoks kõige positiivsemat inimest maailmas. Ja teile, kallid lugejad, vahepeale üks märkus - mul on nii ükskõik, et ma olen nartssist. Küsi kui ükskõik mul on, ma luban, et ei vasta. Siiski ei suuda ma ära imestada esiteks kui haruldane on tegelikult selline lugu ja teiseks kui haruldaselt on Teil ikka vedanud. Teil on mõlemal ümber need samad armastavad inimesed. Ei ole tõrjutud üht ega teist. Kumbki Teist ei tohiks end tunda tõrjutuna. Hinnake seda, et Teil on sellised inimesed ümber. Hinnake seda võimalust, mis Teile avanes. Tehke midagi, et mina ei tunneks end nii lootusetusena. Milleks Te saate normaliseerumisega hakkama kord aastas viieks minutiks? Samas mina ei tea. Ma ei ole Teie asemel. Ja ausalt öeldes ma ei teaks, mida ma teeks Teie asemel. Võib-olla oleks samamoodi. Võib-olla oleks ma hoopis ristivastupidi. Võib-olla... Ma tahaksin Teile öelda, et ma olen Teie pärast niisama lambist nutma hakanud, sest ma mõtlesin üle. Ma tahaksin Teile öelda, et Teie olete minu inspiratsioon. Ma tahaksin Teile öelda, et Te ei tohi võimalust raisata vaid peate seda täiega hindama ja ära kasutama kuni veel võimalust on. Kuigi kuna me Teie mõlemaga nii harjunud oleme... Te peate lihtsalt omavahel hakkama saama. Aga mina soovitan hinnata, hoida, armastada...
Laupäeval olid poisid veel katusel, kui mina hakkasin mööda õuet jooksma ja asju tuppa viima ja ära pakkima. Võid ju küsida või mitte küsida, et miks ma seda tegin, ma ütlen ikkagi, et mul hakkas film, mida ma olen näinud mitmeidmitmeid kordi ja ikkagi pean vaatama. Jah, ma räägin Harry Potterist ja Saladuste Kambrist. Jah, ma olin üliväsinud ja oleksin hea meelega istunud Toomase ja Raineriga köögis, kui nad seal seletasid ja teemat. Aga mina ja Priit istusime teleka ees ja vaatasime filmi. Priit seletas mulle totaalse HP võhikuna midagi, millele mina ei suutnud oma pika ekstaasimise aja jooksul seletust leida. Mul käis läbi see mõte, mida tema mulle seletas, aga samas tundus see natukene imelik, seega.. Aga Priit tegi mulle asja selgeks ja ma tänasin teda selle eest. Igal reklaamipausil läksin kööki, et mitte magama jääda. Ja see oli täpselt nii, nagu ma rääkisin Toomasele ja Rainerile: Ma olen seda filmi nii mitu korda näinud, et ma tean täpselt, mis järgmiseks juhtub, mida keegi järgmisena ütleb, mis sealt edasi saab, milline on järgmine kaader - ja ma ei saa vaatamata jätta. Reklaamipausi ajal vajusid mul silmad kinni ja selle peletamiseks rääkisin köögis juttu ja muul ajal vaatasin rõõmsameelselt telekat. Ja kui see läbi sai, istusin nendega köögis, und enam ei olnud. Ma kuulasin nende muusikat, lasin enda Hülgeviga teistele, kes kuulnud ei olnud, voolisin plastiliinist puuviljavaagna... Tavaline värk.
Kuni umbes kella kolme ajal leidsin, et oleks õige aeg jalgu pesema hakata ja Toomas leidis, et oleks õige aeg magama minna. Rainer vaatas mulle üle laua kutsikasilmadega otsa ja küsis, ega ma veel magama ei lähe. Ta tahtis veel edasi juua, aga üksi oli lame juua ja kuna ma alles üleval olin, siis tahtis ta minuga juua. Et ma olen seltsiks kuni ta joob. Ma võin südamerahuga öelda, et ma ei ole näinud positiivsemat inimest. Me rääkisime... Muusikast, temast, minust, elust, positiivsusest... Ma ei tea ausalt öeldes, millest veel, sest kõik tuli nii loomulikult ja hästi, et me ei pööranud sellele tähelepanu. Kuni ükskord pool neli magama otsustasime minna, sest viin sai otsa. Kõigepealt otsisime pistikut, kuhu panna laadima Raineri telefon. Selle jaoks me läksime magamistuppa, avastasime, et seal on külmkapp, siis elutuppa, hüppasime Toomasel otsas ja siis läksime magama. Ütlesime head ööd, ja jutustasime üle toa sosinal ja itsitasime diagonaalis. Kuni lõpuks jäime vaikseks. Mina vahtisin lage ja varsti kuulsin üle maja ühtlast hingamist - kõik magasid peale minu.
Hommikul magasime me muidugi kaua. Isegi Toomas tõusis enne meid ja see juba ütleb midagi. Aga siiski hakkasid poisid parandama katust, mina pildistasin, tassisin laudu, eterniiti, naelu, koristasin, rääkisin lapsega ja käisin pullilaudas. Esiteks on nüüd juba paar aastat lisaks okastraadile ka elektrikarjus ja eks katsu sealt vigastamata läbi pääseda. Aga pääsesin. Kokku koguni kolmest kohast käisin läbi ja pildistasin lõhkist pullilauta. Sealt tuli ikka normaalne seeria, ma peaks mainima, aga min jaoks oli see.. Vajalik? Ma ei tea. Kuidagi tundsin, et pidin ja tegin. Turnisin ühe puu otsas, jooksin mööda põldu ja nautisin elu. Nostalgitsesin selle üle, kuidas me kunagi keset põldu lambist hiire leidsime. Kuidas kunagi see kopliosa oli veel meie põld ja seal oli vili ja kartulid ja midagi veel. Ja et linnavana seal päikest võttes kõplas, kui meie sopaseid porgandeid sõime ja niisama mööda õuet jooksime. Kuidas seal sai ka kartuleid võetud ja elu nauditud. Elu oli väiksena päris lill.
Katus terve, hakkasime koristama veel. Me tassisime pool lauta tühjaks ja Raineriga vingusime vastastikku, et me enam ei viitsi, ei taha ega jaksa. Aga tegime palju jaksasime, viskasime ära mingi segu, mida me pärast väitsime, et pole näinud. Aga siiski läks prügikott katki ja seda nähti. Kuigi me ikka väitsime, et pole seda näinud. Siiskisiiski koristasime, sõime, vaatasime telksi ja hakkasime kodupoole sõitma. Meie auto oli kolmest esimene, aga me keerasime seitsme kildi pärast tagasi, sest mul jäi moos maha, mida ma lubasin Kätule viia. Ja siis sõitsime Paidesse. Rääkisime autos juttu, kuulasime Äiot ja tulin koju.
Pessu ja Kätuga välja ja magama.
Täna kell 9.40 pidime Maarjaga kooli hakkama minema, kell 9.37 tegin silmad lahti ja 42 olin maja ees. Muidugi pandi meid kohe lõikuma. Muidugi passisime me kaua aega niisama.
Koju jõudsin, paberdasin, sõin, läksin Alissale järgi, poodlesin, vaatasin multareid...

Olen kodus, kell saab kohe-kohe kolm. Oleks vist aeg lõpetada.


Ps. Teile, kes te tahaks näha mu Facebooki pilte sünnast, vajuta siia.