Sarkasm läks silma.

Oma kaheaastase ja kolmekuuse blogikogemuse jooksul ei ole ma veel kunagi kellegi teise blogi lugedes tundnud, et ma loen kellegi isiklikke asju. Kõik asjad, mida ma tavaliselt loen, on kuidagi... Kuidagi lihtsad ja nagu minule kirjutatud. Küll aga sattusin ma täna blogile, mida regulaarselt loen, ja mida peab Sam, aga mida varem lugedes ma kunagi tundnud ei olnud, et... Tra, kui keeruline sõnastus ja ebaoluline... Igaljuhul lugesin ma Sami blogi ja tundsin südames teistsugust tunnet. Sellist... Sellist, nagu tekib inimesel, kes loeb kellegi salajast päevikut. Blogi on ju avalik, aga... Ikkagi oli selline tunne, et keegi satub mulle peale ja tabab mind lugemas tema isiklikke mõtteid, tundeid, elamusi, olemisi, tegemisi... Ei olnud hea tunne, peaks mainima. Vastik sissetungija tunne oli, kui päris aus olla. Ma ei tahaks enam kunagi sedasi tunda, aga ma nagu pean teie blogisid edasi lugema, maniakaalne värdjas nagu ma olen.



Ma tean, et teid ei huvita, aga ma käisin täna silmaarsti juures. Seal ooteruumis, et minna ninakurgukõrvaarsti juurde oli üks väike poiss, kellele ma naeratasin ja kes mulle vastu naeratas. Mitte, et see oleks midagi olulist teie jaoks, aga mulle oli. Ma mõtlesin lihtsalt, et väikesed lapsed on nii... Süütud, rikkumatta, erapooletult siirad... Me ei mäleta keegi seda aega ise, kui me olime nii väikesed ja naeratasime vastutulijatele, sest nemad vaatasid, et me oleme väikesed. Me ei mäleta enam seda aega, mil kellegi naeratus tähendas seda, et sa võisid emme taha peitu pugeda ja kahe sekundi pärast uuesti vaadata ja siis nii kulli mängida. Me ei tea enam, mis tunne on kellelegi otsa jõllitada ja siis naeratada, sest tema naeratab meile. Kui nüüd keegi meile otsa jõllitab, siis me ju ometi jõllitame vihaselt vastu või küsime ebaviisakalt, et mida ta meist tahab. Kui keegi meile nüüd naeratab, siis me pahatihti võtame seda kui pahatahtlikku irvet, vastupidiselt soojale tunnustusele, mis see olla võib. Me ei naerata enam vastutulijatele, sest elu on liiga keeruline ja raske just ainult sinule, sest sina oled maailmanaba.
Sellised asjad käisid mul peast läbi arstikabineti ukse taga ja nüüd hiljem kodus. Ja nüüd, siinsamas, otsustasin, et mina ei ole enam selline. Ma annan endast parima, et mitte jätta muljet nagu oleks kõigi elu üks suur matus ja pasamajandus. Mõne elu võib olla ju pidu ja pillerkaar ka. Ja ma tunnen, et minu oma on. Ja seda nii mitmel tasandil, et sa ei saaks minust aru. "Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu." (E. M. Remarque)



Naljakas, et kirjutasin pealkirja ja olin rõõmasas tujus. Olin lausa ekstaasis omaenda nalja üle, millest saab aru vaid üks inimene veel peale minu. Teiste jaoks ei ole see nii naljakas. Nagu sinu jaoks ei ole naljakas see nali, mille peale ma naersin, kui ma olin alles väike ja mu vanaema midagi naljakat ütles. See pole sinu nali, sa ei pea aru saama. Naljakas on ebanaljakal viisil aga see, kuidas saab olla... Ühel hetkel nii õnnelik ja rõõmus ja ekstaasis ja siis kirjuada kaks-kolm lõiku, pöörata need poolmasendunud ridadesse ja siis... Ollagi poolmasendunud, kuulata aeglaseid, melanhoolseid laule. Esimene neist, mis mu blogis figureerib on Ultramelanhool - Talvehommik ja seda, youtube'i ühe kasutaja sõnade kohaselt, mängiti Ühikarottides. Teine on Emiliana Torrini cover Paul Simon & Garfunkel'i laulust Sound Of Silence. Miskipärast armusin ma täiega ära sellesse loosse. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et need kaks kurvameelset laulu mulle nüüd, kell üks, reede varahommikul, meeldima hakkasid. Ja enne käis mul Metsatöll.



Lõpetan tänaseks positiivsel noodil ja tsitaadil, mille leidsin ühest blogist.
Lõik raamatust "Kuristik Rukkis": Seevastu mõni tark tüdruk püüab kogu aeg sind ennast juhtida või tantsib nii kehvasti, et ei jää muud üle kui temaga lauda istuda ja end täis juua.

Dear Edward,
Not a good look for you. When you asked to borrow my pixie dust I didn't realize THAT'S what you wanted it for... So yeah... I'm going to need it back.
Sincerely, Tinker Bell.
Iz pretty. Iz my new kunstaprojekt.