Verd!

Kool on ju tore? Mulle küll meeldib. Ja isegi väga. Tore on kolmapäeval kella kaheks end voodist välja vedada. Tore on teisipäeval kell kaheksa koolis olla. Tore on, et reede on veel seitse nädalat vaba. Tore on, et mul on kursakaaslased, kes hea meelega kutsuvad teisi külla sööma. Tore on kui elu on nii ilus. Tore on, kui inimesed heast südamest sulle kauneid ehteid kingivad. Lihtsalt nii tore on olla.

Kolmapäeval pean kell kaks olema loengus. See on mu esimene loeng ja toimub Vanemuise tänaval. Teine loeng on kohe peale seda kell neli ja toimub Ülikooli tänaval. Fancy, kas sa ei leia?
Teisipäeviti pean olema kell kaheksa viisteist Narva mnt. neli majas B-korpuse kolmandal korrusel ja olema valmis seminariks teemal sissejuhatus majandusteooriasse. Piin on jätta Kätu voodisse ja ise kooli minna. Lihtsalt piin. Aga ma saan hakkama.
Reede on veel seitse nädalat vaba, sest käib kolmas nädal ja alles kümnendast hakkab mul olema kell kümme rahvastikuteadus. Enne seda saan reedeti lebo lasta. Või siis tööle minna. Vaatame seda asja mõne aja pärast.
Tore on, kui kursaõde pakub välja, et lähme tema juurde mingi kambaga, teeme koos süüa, sööme ja siis koos loengusse. Nii tegime täna. Läksime Paula juurde, tegime spagette, rääkisime juttu ja läksime koos loengusse. Seitsmekesi. Päris tore oli.
Elu on ilus nii mitmel põhjusel, et ma ei oskagi seda kohe kuidagi seletada. Näiteks teeb elu ilusaks suur vihmavari, kui väljas sajab vihma ja teistel varju pole. Näiteks teeb elu ilusaks linnaliinibussikuupilet. Elu teeb ilusaks valutav varvas ja kuivad juuksed. Ma pole kunagi üritanud väita, et olen normaalne...
Tore on, kui inimesed lihtsalt heast südamest ehteid kingivad. Mairo kinkis mulle keti. Ei, mitte tavalise keti, sest ta ei ole mingi tavaline noormees. Ta kinkis mulle minu jaoks maailma kõige ilusama keti. Sellel on nahast peenike pael ja paela otsas on peenike metallist ring mis näeb välja justkui oleks see sepikojas suure töö ja vaevaga peenikeseks taotud ja siis hoole ja armastusega õigeks lõigatud. Jah, tegemist on Metsatölli kaelakeega... Ma ei tea, mida ma tegin, et sellise noormehe ära teenisin. Ju ma siis ikka olen hea inimene. Või ma ei tea.. Ju siis mul vedas nii meeletult. Ma ei kujuta ette. Ma ei suuda sellele muud seletust leida. Ma lihtsalt olen üks nendet inimestestk, kellel meeletult veab vahest.

Käisime Mairoga Soomes Enelinil külas. Päris tore oli. Ma kuidagi ei viitsi sellest eriti üksikasjalikult rääkida. Ma ei tea, miks. Aga küll käisime Mairoga jalutamas, viisin ta parki ja kujutasin ette, et oskan küll koju tagasi minna. Ei osanud. Eksisime ära, kuigi tema väitis, et ma ei saa ära eksida, kui olen koos temaga. Ja tema ei saa ära eksida, kui on koos minuga. Ja siis me leidsime rongijaama ja vaatasime, et oleme vapsee terve peatusejagu edasi kõndinud. Kõndisime raudteed silmas pidades tagasi koju ja turnisime kividel. Oli küll tore, jah.

Nüüd olen Tartus ja hakkan sotsioloogia õpikut lugema. Kätu tuleb varsti koju ja mine tea, mis siis saama hakkab... Tean küll! Magama lähme. Kikud puhtaks ja tuttu! Tudengid peavad puhkama ka vahel ju. Jaa! Ausalt! Ma ei valeta!

Mul on vaja käia läbi Zeppelini keskus ja Lõunakeskus. Mul ja Kätul on vaja midagi, mida võib leida nendest poodidest. Meil on vaja.

Kuigi olen nartsissistlik ja puha... Kuidas sinul läheb? Peaksin vist sulle ka mainima, et suutsin neli päeva mitte ropendada, siis viis päeva ja nüüd läheb alates pühapäevast teine päev. Raske on vahest. Vahest teeb kurjaks. Sest... Sest võiks ju juba lahti saada sellest koledast kombest!

Jätan nüüd sind ja sinu ilusaid mõtteid üksi ja loen oma õpikut. Pean selle neljapäeval ju tagasi viima... Ole tubli ja tugev!