Ma ei ole bloginud. Oled ehk märganud. Miks? Mul pole Tartus oma püsivat netiühendust ja kui kasutan Kätu internetti, siis võimalikult kiiresti ja vähe. Lihtsalt, et ei läheks tema arvutisse hoorama ja tegelema asjadega, mis ei ole nii olulised, kui mõned muud asjad.
Ma tean, et ma ei vabanda end alati välja. Praegu üritan. Ehk õnnestub. Ehk õnnestub mul varsti ka palju blogida. Ja tõsiselt palju. Iga päev. Mitu korda, kui vaja, kuigi see mul kombeks pole...
Ma elan nüüd... Ma ei tea, kus. Nädala sees Tartus, nädalavahetusel kuskil mujal. Praegu elan Paides. Mul on siin hea kodune olla. Astusin oma tuppa ja kõik oli sama. Mu laual olid asjad täpselt nii nagu ma nad jätsin, mitte ühtki pilti mu seinal polnud liigutatud, isegi mu tekk oli samas olukorras nagu ma ta jätsin. Läksin ju kiiruga, riided jäid voodi ja seina vahele, tekk oli nii nagu oleks ma sealt just välja astunud. Voodiääre küljes oli lamp, mis laelampi asendab juba kes teab mis ajast. Mõmmi on voodis. Padi on omal kohal. Aken on kinni. Esimese asjana kõnnin selleni ja avan. Küsin Mareti käest harjumuspäraselt, et mida ta siin ometi hingab. Tunnen end nagu päris oma kodus. Hea on olla. Tõesti on.
Esmaspäeval hakkas minul kool. Ma seisin Maarja ja Kätuga peamaja suure saali rõdul ja kuulasin. Jalad väsisid ehk kergelt aga vähemalt oli tore. Sellest hetkest alates olin üliõpilane. Tundsin kuidagi, et ma ehk peaksin olema Tallinnas, aga... Noh... Eks ma saan ka Tartus hakkama. Ausalt saan ju.
Selle aja jooksul, mis ma Tartus olin, tegin endale süüa kahel korral. Esimest korda neljapäeva õhtul, kui kartuleid praadisin ja teist korda reede hommikul. Nii on, kui su poisssõber on kokk. (:
Bussijaamapoolsest jalakäijate silla otsast oma maja ette kõnnin kiirkõnnis seitseteist minutit. Või vähem, arvestades, et seitseteist minutit tuli siis kokku, kui kõndisin väikese ringiga bussijaamast läbi, et endale buss vaadata, millega tagasi saan. Tagasi sain see päev autoga, aga see selleks.
Rääkida on veel nii palju. Aga kõik tundub kuidagi tühisena. Lihtsalt kuidagi... Selline tunne on, et peaasi, et ma ise teaks. Teile rääkida tundub natuke... Eputamine? Natukene... Ma ei oska päris täpselt öelda, mis. Kui endale läpaka saan, siis see muutub, ma luban. Ma blogin tihemini. Sest ma igatsen blogimist. Ausalt. Südamest.
Kallid sulle siitpoolt arvutit ja näeme siis kui ma jälle saan sind näha. Mine tea, millal see on. Homme, pühapäeval, olen Tallinnas. Loomaaias. Mattisel on ju esmaspäeval sünnipäev, lähme selleks puhuks loomaaeda perega. I like!
Hoian sulle pöialt, looda et minulgi hästi läheb, ole nii hea. (:
kas keegi teab mõnda rassisti v? oleks üks kiire küss
4 päeva tagasi
2 sisemonoloogi.:
aga Merka, tahan öelda, et mul on su üle hea meel :):)
No ma üritan jah. Ajan selle läpaka asja ära ja sa ei jõua enam lugeda, kui hästi läheb. :D
Kodus on hea küll, aga mulle meeldib koolis ka. (:
Aga Kaili, ma tahan öelda, et mul on hea meel, et sul on mu üle hea meel, aga mispärast sul mu üle hea meel on, ma välja ei taju. Aga mul on ka su üle hea meel..
Postita kommentaar