Five minutes in and I'm bored again..

Tuli veelde veel üks põhjus, miks ma viimasel ajal enam väga palju ei kirjuta. Või siis tegelikult mitu põhjust, aga see selleks.

Esimene põhjus - ma kardan, et mul saab ruum otsa. Kord pidi Ellu muutma oma blogiasukohta, sest tal sai blogiruum otsa. Ja nüüd Rebeka kirjutas, et temal sai pildiruum otsa. Aga... Mis siis, kui Totu- ruum otsa saab? Mis siis? Kuhu ma kolin? Ei. Ma ei koli. Ma keeldun kolimast. Ma ei taha kolida. Ma ei ole sellega nõus. Totu- oli, on ja jääb sellele lehele. Okei, kui ma ükskord enam pilte lisada ei saa. Ei ole hullu. Postitan siis kuskile mujale oma pilte. Aga siit ma ära ei lähe. I refuse.

Teine põhjus - eneselegi üllatuseks, on minust saanud koristaja/majapidaja. Mida see endast kujutab? Pesen nõud, koristan kapid, imen põrandad, pesen pesu, pesen põrandad, pesen vannitoa, kuivatan pesu, voldin pesu, panen puhta pesu omale kohale, teen süüa, võtan hetke enda jaoks, ja hakkab jälle otsast peale. Kraanikausis mustad nõud, kraanikauss ise räpane. Pliidil mustad nõud, pliit ise räpane. Voodi all mustad nõud, voodi korrast ära. Voodil puhtad riided, voodi ees maas hunnikus mustad riided...

"Merilyn, ära kiunu! Su enda mustad asjad on ka raudselt igal pool laiali!" mõtled ehk? Muidugi on. Minagi panen mustad nõud kraanikaussi, minagi panen oma mustad riided hunnikuse, jätan kasutatud poti pliidile, unustan tassi voodiääre alla, unustasin klaasi voodiääre alla (astun sellele peale)... Aga! Ma ei eelda, et keegi teine ära koristaks mu eest. Ma ei ürita väitagi, et teised ootavad, et ma nende järelt koristaks. Ei. Kätu ja Mairo koristavad ka! Aga... Nad koristavad ka oma asju. Tegi tassi mustaks - peseb ise ära. Sõi - taldrik saab puhtaks! Aga... Tuleme tuppa, toome liiva - mina olen lõpuks see, kes tolmuimejaga mööda korterit jookseb. Kõik käime pesus, mina olen see, kes mööda põrandat väikese harjaga ringi nühib. Kõik kasutame vetsu, mina olen see, kes selle ära peseb (mis ei olegi nii hull, since ma saan selle lihtsalt veega üle kallata, loputamise ettekäändel, sest vets ja vannituba on ühes kohas ja äravooluauk on põrandas).

Ja siis ma tulen voodisse. Võtan Sebastiani, võtan Interneti, mõtlen, et mida ma siin teen. Vaatan Communityt, vaatan Youtube's ringi, paar ringi FB's... Ja siis meenub - pudelid ligunevad kraanikausis, pesu on masinas, voodi on ikka korrast ära, üks riiul on pesemata, poes on käimata... Ja sedasi lõputult.

Peaaegu nagu päris koristaja, eksole? Aga ei - ma ei saa selle eest palka ja lõppude lõpuks olen ma ikkagi voodis, kui keegi koju tuleb. Sel hetkel ei ole ma põlvili köögipõrandal, pooleldi läbimärjana vannitoas või peapidi voodi all. Ei. Kui Kätu just hetk tagasi koju tuli, mis ma tegin? Kirjutasin seda siin. Kui Mairo öösel töölt tuleb, mida ma teen? Vaatan Communityt. Ja mida ma siis päev otsa teen? Kirjutan blogi ja vaatan Communityt. Tunne on vähemalt selline. Ma ise tean, et ma koristasin, paigutasin, hoorasin üleüldse mooda elamist ringi nuustiku ja pihustatava puhastusainega. Aga... Mis mulje minust jääb? Igavesti voodis blogi kirjutamas ja pulgakommi söömas...

Natuke kurb, kas te ei leia?

Käisin vahepeal Eva sünnal. Viisin talle purgi vaarikamoosi, sest:"For future reference, Harry, it is raspberry... Although of course if I were a Death Eater, I would have been sure to research my own jam preferences before impersonating myself."

Käisin mehega tema juures maal. Olen üpris kindel, et ma olen endale saanud allergia. Ma ei tea, mille vastu, aga ma tean, et kui ma jõuan Mairo juurde maale, tema tuppa, tema voodisse, hakkan ma meeletult aevastama ja nuuskan koguaeg! Ja see ajab natukene kurjaks. Hingata tahaks.

Maal oli mu mees ka ühel hetkel nii meeletult armas, et ma kohe ei teadnud, mida teha. Olin tema voodis, kägaras, fliisteki all. Mõtlesime, et läheme peseme hambad ära, et siis saime magama jääda, peale Need for Speedi. Panin arvuti käest, nuuskasin veelkord nina, tõusin voodist, mees tuli tuppa tagasi ja säras. Küsisin, et mis särad, ütles, et olen armas. Ma ei mõistnud - katkised teksad, punased silmad, tatine nina, juuksed räpased ja kammimata... Ma ei saanud aru. Aga ta nägi nii siiralt õnnelik välja ja ma tundsin, et mind armastatakse.

Mäletate, rääkisin, et kingin mehele midagi, aga kiusan teda sellega? Kinkisin talle multitoolnäpitsad, mis teevad väidetavalt kahtteist erinevat asja. Ta ise tahtis seda. Ja siis ma katsin selle kommidega (Mairo ei söö eriti magusat). Kui kinkide vahetamiseks läks, olin mina siiralt õnnelik - Geiša kommid, roosa vein, Pealinna kook, number ühe küünal, üllatusega Chupa Chups, vähemalt viis muumi pulgakommi, Käsna-Kalle shokolaaditahvel, suur purk Nutellat ja mu lemmiklill - Gerbera - kõik pakitud ilusti lahtikäivasse koogivormi, tsellofaan ümber. Nii armas! Mees tegi oma karbi lahti ja ma nägin, kuidas ta nägu ära vajus. Nagu mainisin, ta ei söö magusat. Ja siis ta avastas, et seal all on veel midagi, leidis oma teen-sadat-asja-näpitsad ja oli nagu väike laps kommipoes. Või nagu väike Mairo näpitsatega.

Hetkel on päris halb see, et ma ei mäleta, kaua mul masin veel pesu pesema peaks ja... Ja ma ei viitsi vaatama ka veel minna. Peaks poodi minema, aga ma ei viitsi sedagi teha. Suht sad.

Eile veetsin praktiliselt terve päeva Maarjaga. Ja meil oli lõbus. Käisime kaltsukates, sain kaks uut särki - ühe musta maika, ühe tavalise halli T-särgi. Kumbki 40 senti. Not bad, ma ütleks. Ja ma pean endaga võitlust, kas mul on vaja kahte väga armast salli või ei... Ma ei tea, palju need maksavad, ja see ongi probleem. Neil polnud silti küljes ja ma ei küsinud ka. Ma ei tea, miks... Go figure.