Võib-olla mäletate veel.

Kunagi oli selline Veerpaluga reklaam. Võib-olla mäletate veel?

Võib-olla mäletate mind? Ma blogisin kunagi väga tihti. Viimasel ajal enam mitte. Miks? Vastus on lihtne - ma blogin. Ma blogin palju. Ma lihtsalt ei postita midagi. Miks? Sest kõik postitused on viimasel ajal väga emotsioonide ajel kirjutanud ja saanud selle valmis... Ma leian, et ma ei peaks seda teistega jagama, sest ma ei usu, et see teile midagi annaks. Või siis suuremas plaanis ka mulle. Ma ei leia, et ma peaks kirjutama, postitama, siis kunagi, kui ma olen maha rahunenud, avastama, et see teeb kellelegi võib-olla haiget ja... Ma ei taha olla halb inimene teie pihta...

Sellepärast olen pooleldi halb inimene oma mehe vastu - ostsin talle kingituse, teatasin sellest. Tuli koju, ei teadnud, mis see on, ei näidanud talle ka. Tahtsin selle ära pakkida, teisipäeval saab kätte. Pakkisin kingi täna ära, aga jätsin talle nähtavasse kohta. Keelasin tal seda katsuda. Lõpuks sai ta asja nii kaugele, et raputasin kinki ja lasin tal katsuda, kui raske see on. Karbi sisse vaadata ei luba. Ise ta seda raputada ei tohi. Piinan teda. Ja see valmistab mulle rõõmu. Olen halb inimene. Aga samas hea... Go figure.