Hating on reality TV.

Teate, mis juhtub, kui panete jalga katkise tallaga ketsid keset pooltalve/külma kevadet ja lähete mööda sopaseid külavaheteid koeraga jalutama? Jalad saavad märjaks, te saate külma, teie kord aastas haigus on kohe kohal. Käisime ju Maretiga külavahel Tupsuga jalutamas. Ja vahva oli. Ainult et järgmisel päeval tahtsin peaaegu ära surra. Kuigi siis ei olnud veel nii kohutav, kurk ainult tuikas. Õhtul, peale pesu, võtsin endale vesupaberirulli, et nina nuusata. Hommikul ärkasin, sain korralikult nuusata, mitte nina lihtsalt ei jooksnud ja olin õnnelik. Kurguvalu veel veits oli. Ja siis tundsin, et ma tahan kõik kohad täis oksendada, mitte kunagi mitte midagi süüa, elu lõpuni ainult magada - sest lõpp tundus nii lähedal, et kes mõne tunni jaoks ikka sööb, kui on võimalus magada!

I didn't die, though.

Eilse elasin üle. Oli küll halb olla, aga noh. Hommikul õnneks issi aitas emmel loomad ära toimetada, emme ei pidanud heinapakke vedama ja lammastega lolli mängima. Sain veidi magada. Päevapoole siiski üritasin elus olla, kuigi see mul meeletult hästi välja ei tulnud. Endal ka halb selles mõttes, et väikevend tahab mängida minuga ja ma lihtsalt tahan magada ja vaikuses olla ja end mitte kunagi liigutada...

Täna hommikul emme äratas mu, et kas ma saan talle appi minna, et issi juba läks ja kui ma vähegi jaksan, siis aitaks tal loomi toita. Lubasin, et lähen. Sain end isegi voodist üles. Tundsin end küll imeliselt halvasti, aga sain püsti, riidesse ja õue. Vedasin heinapaki üle õue eriti aeglaselt, sest kiired liigutused panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Emme jõudis siis järgi. Toitsime lambad-kitsed, jootsin-toitsin haned-kanad-pardid... Partidel muide läheb aina paremini. See üks, kes haige oli, on ka jalul ja loodetavasti nad ikka söövad ka midagi. Esimesed paar päeva olid küll täiesti šokis, ei teinud praktiliselt mitte midagi. Eile hommikul oli keegi veega soppamas käinud (kui pardid joovad, on terve vesi sopane) ja täna hommikul nägime pealt, kuidas üks jooma tuli. Õue nad veel tulla ei julge, aga noh... Ehk varsti! Las linnukesed rahunevad.

Heh, isegi Lainele, me väiksele jänesele (get it, though? Laine? Jänes? Jänes Laine? Get it? We funnies.) andsin süüa, ju. Miskipärast unustan ma teda mainida, kuigi ta on üks vahvamaid! See, kui äksi ta läheb, kui ma juba lammastele heinapakki lähen võtma (ta elab seal, kus hein on) ja kuidas ta puuriukse maha jookseb, kui ma porgandi ja peediga tulen! Oh, väike jänes!

Kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa. Olen haige, toimetan loomi. Nuuskan juba kolmandat vetsupaberirulli. Käisime täna isegi Paides, sest emme käis beebi südamelööke kuulamas, et kas on normis. Me siis Mattisega käisime poes, olime muidu toredad... Aga see ei olnud üldse minu jutu mõte! Point seisnes ju selles, et ma vihkan reality TVd ja et ma olen haige. Aga vähemalt saite me loomadest teada natukene! Living the dream!

Also, väike update mu haigusega seoses. Hommikul tuli see mõte mulle korra pähe ja nüüd jälle - kui suur on tõenäosus, et ma endale uuesti kõrvapõletiku nuuskan? Päris tõenäoline vist... Oh deer lord, why? Elk God, save me from this! (Siinkohal tervitused Kätule, kes imeliselt oskab põdrajumalaid joonistada!)

Tänu sellele, et ma haige olen, olen ma hommikuti kauem maganud, päeval end mitte korralikult ära väsitanud ja õhtul siis jälle kauem üleval. Mida ma siis teen siin öösiti üksinda, kui Maret mu kõrval magab ja vaikselt peab olema? Vaatan YouTube'i videosid. Üks viib teiseni ja vaatan jälle talk-showsid. Neid nõmedamaid, mitte neid normaalseid ja naljakaid. Näiteks, kui ma Tartusse lähen ja oma Youtube'i olen ära vaadanud (mul seal pea nädalajagu videosid, mida näinud ei ole) siis ma kavatsen Jimmy Fallonit vaatama hakata. That dude is hilarious!

Aga mida ma siis vaatan? Eks ikka seda rämpsu! Selliseid saateid, millest ei olegi midagi oodata. Inimesed, keda saatesse kutsutakse, on stereotüüpsed geto-inimesed ja trailer-park-trash. Nad ajavad mind vihale, see publik seal ajab mind vihale ja see saatejuht ajab mind vihale ja... Ma vaatan siiski. Miks? Sest kuidagi ma ju pean oma emotsioone välja elama! Ühel õhtul nutan õnnest, sest sugulane toob pulmakutse koju ja järgmisel õhtul vihastan end lolliks inimeste peale, kes ei oska olla. Mis siis seekord?
Maury Povich Show! Ja seekord siis juttu jälle lastest, kes tahavad lapsi! Mitte lastest, kes kogemata lapse said, vaid lastest, kes lapsi meeleheitlikult tahavad. Sellised vahvad kolmeteist kuni viieteistaastased eelteismelised (minu jaoks vähemalt) kes meeleheitlikult ringi magavad ja lapsi tahavad, sest et miks mitte?

Miks ma siis närvi lähen? Sest, ei, ma ei lähe närvi selle peale, et neil lastel mõistust peas ei ole. Kuigi natukene selle peale ka... Ma lähen närvi, sest ma vihkan neid emasid - nutavad saatejuhile, et nende laps üleni hukas ja ei tea enam, mida nendega tegema peaks, sest kolmeteistaastane juba jookseb kodust ära ja juba käib poistega ringi hooramas. Ma vihkan neid emasid, sest nad ei ole suutnud oma lapsi kasvatada. Kolmeteistaastased ei tohiks nii käituda! Kolmeteistaastased on alles armsad jõnglased, kes teinekord nukudegagi mängivad! Ema ülesanne on oma lapsele pakkuda nii palju hoolt, armastust ja positiivset tähelepanu, et lastega nii ei juhtuks!
Ma vihkan neid lapsi, sest nad on endast nii heal avamusel. Sa peaksid lõpetama kümnendat klassi, aga kukkusid seitsmendast läbi ja nüüd oled ilgelt kõva tegija? Suurem enamus neist lastest tuleb lava tagant välja, publikule roppusi karjudes ja end igati õigustades. Nad karjuvad, tõmblevad, ei lase kellelgi rääkida, märatsevad... Ja enamjaolt on neli selline tüüpiline treileripargi aksent ka... Nad on lihtsalt häirivad!
Ma vihkan seda publikut, sest nad on nii valjuhäälsed! Näidatakse nutvat ema:"Oh see vaene väike ema! Kuidas temal küll ei vea!" Nii kurb, eksole. Mitte keegi ei tee emasid maha, sest nemad ju ometi süüdi pole! Näidatakse teismelist ja publik lihtsalt röögib. Ropendab, karjub, märatseb, vehib kätega... No täiesti kasvatamatu ahvikari ühesõnaga.
Ma vihkan seda saatejuhti ja tema "kaastöötajaid". Saatejuht ei küsi rahulikult, et mis värk on ja äkki räägid, ei. Saatejuht ise karjub samamoodi. Mitte küll nii ropusti ja nii pidevalt, aga siiski. Ja siis selles osas, millele ennist linkisin, tahab ta lastele aru pähe panna, kutsub ta lavale motivational speaker'i. See inimene teenib raha sellega, et ta räägib inimestega ja inimesed on sellest kuidagi inspireeritud. Ja siis ta tuleb lavale ja hakkab niigi trotsi täis teismeliste peale karjuma, kuidas nad on väärtusetud inimesed ja nende eludest ei tulegi midagi välja? Lihtsalt karjub karja kolmeteistaastaste peale, et nende elu on põhimõtteliselt läbi, sest nad on idioodid? Saate aru, et selline asi ei tööta? Ma ei ütle, et me peaks neid tüdrukuid nunnutama hakkama, ei. Aga kas nende läbisõimamine aitab? Tõenäoliselt mitte!
Saateformaat ajab mind ka närvi! Tahetakse ühte osasse nii palju suruda, et kellelegi ei anta korralikult aega. Siis räägitaksegi kaks minutit ühest, kaks minutit teisest, peaasi, et saaks võimalikult palju tegelasi ühte saatesse mahutada, eksole. Ja kuidas sa siis probleeme lahendad?
Mis probleeme nad üldse lahendavad? Enamjaolt nad sellistest inimestest follow-up lugusid ei tee ja siis me ei saagi teada, kas see viieteistaastane, kes oma teist last tahtis sai selle või mitte.

Ja siis ma olen siin keset ööd vihane ja kuri. Tean, et peaksin hambad ära pesema ja magama jääma, aga no ei suuda! Teadmine, et ma raiskan Mareti internetti suudab mind veel eemal hoida videote vaatamisest. Kannatan Tartuni ära!