Unenäod on veidrad.

Nägin unes, et saime Kätuga kirja, et peame oma korterist välja kolima. Samal päeval, kui kirja saime. Hakkasime siis pakkima. Küsisin ühel hetkel, et kelle me appi kutsume asju transportima. Kätu teatas mulle väga ülbelt, et ei kutsu me kedagi. Mina:"Kuidas me siis saame?" Kätu:"Bussiga!"
Täna siis kui talle sellest unenäost rääkisin, istusin ta voodi peal ja vaatasin ringi. Järsku panin tähele, et Kätul endal on mingi kahe ja poole meetrine riiul toas. Tema tahtis seda linnaliinibussiga kolida.

Ükskord varem nägin unes, kuidas me ka pidime välja kolima vist või tulid meile uued naabrid... Ei mäleta... Aga nad miskipärast tulid meie korterisse avatud uste päevale. Maarja leiutas siis kiirelt meile mõlemale väikesed pommid, mis me oma toas plahvatama panime, et inimesed meie korterist minema läheksid. Selle asemel, et neid lihtsalt ilusti paluda.

Nägin kord unes, et käisin kuskil nohikuurkas mingi nohikut sebimas. Tahtsin talle midagi oma kodust näidata. Enne kodust väljumist ootasin Kätut Paidest tagasi. Jätsin talle uksele kirja:"Ma siiralt loodan, et sa nüüd koju tuled, Kätu!" Kui selle (päris kuuma, muide) nohiku enda ukse taha tagasi sain, oli keegi jätnud mulle kirja:"Sa päriselt ei jätnud seda ust ju lukust lahti praegu. Kuidas sa saad nii rumal olla, et lähed kodust ära ja jätad uksele sildi, et uks on lahti ja kedagi pole kodus?! Vaata, mis siis juhtub!" Sattusin oma nohikuga kergesse paanikasse, et korter tühjaks varastatud ja segi pekstud. Astusime tuppa - ta oli me toad ära koristanud ja köögi magamistubadesse tõstnud ja hullult ümberkorraldusi teinud, aga midagi minema ei olnud viinud.
Alateadvus andis vist mõista, et pean tuba koristama... :D

Tegelikult oleme me Kätuga päris elus ka naljakad.
Ükspäev miskit kolistati meie vahvas elamus. Võrdlemisi pikk kolin oli. Kätu küsis:"Kas ma kuulsin mingit häält?" Mina lugesin samal ajal tuimalt midagi netist edasi:"Mhmh." Kätu tuli kööki:"Mis hääl see oli?" Tegeles ka mingite oma asjadega. "Ma ei tea. Keegi veab mingit laipa kuskil," pakkusin eriti tuimalt. "Mh," tegi Kätu rahulolematut häält, "Koridoris vä? Kes kurat laipa lohistab. Laipa veeretatakse!"
Teguri leibkond võtab asju loogiliselt ja külma närviga. Sest milleks paanitseda! Peaasi, et meid ei lohistataks ega veeretataks, senikaua on kõik korras!

Ükskord läksin pesu pesema, kellelgi oli juhtunud minu surmahirm - kellegi aluspesu oli pesumasina peal. Minu surmahirm on, et keegi naabritest leiab masinast minu pesu ja...

No vaata seda, noh...