Peiksid on ohtlikud.

Olen Kodus. Kodus suure algustähega. Tulin juba kolmapäeval ja nüüd olengi pere seltsis aega veetnud. Ja natukene ka tööasju teinud ja natukene inimesi külastanud. Igaljuhul. Olen hetkel ka õe arvutis ja selletõttu võib mu tekstis esineda väga lampe vigu, mida kiiruga kirjutades ehk tähele ei pane - klaviatuur on hetkel veel minu jaoks natukene võõras.
Miks blogin, mitte ei maga? Tahtsin rääkida ohtlikest peikadest. Peaaegu minu kogemus, aga mitte päris. Alustame siiski algusest.

Kui me siia majja kolisime, oli meil juba koer - Põks. Või oli me majal koer? Pigem vist nii, et ostsime maja, saime koera kaasa - kus sa suurt looma linnakorterisse viid! Ja nii meil siis on üks daam õuel. Mingi aeg sai talle Tupsu ka võetud ja saavad isegi läbi, mis on kena. Aga Tups ei mängi siin hetkel rolli. Põks on peaaegu põhitegelane selles loos.

Me kõige lähimatel naabritel on samuti koer. Väike isane must nähvits. Käib teinekord Põksu juures lolli mängimas, kui tütarlapsel jooksuaeg on. Ei saa teda siit väevõimuga ka ära, omaenda omaniku sööks ka peaaegu ära. On urisenud ja haukunud küll ta peale, kui naaber on üritanud koera koju viia. Lisaks sellele väikesele kutsule leidub külas koeri teisigi. Mõned lähemal, teised kaugemal. Ja Põks on ilmselgelt täielik magnet isaste suhtes. Laupäeval nimelt avastasime hommikul, et talle on uus peiks tekkinud. Esmapilgul vaatasime kõik, et Põks ise. Siis korralikumalt vaadates nägime, et meie Põksu saba ei ole selline ja et kuidagi teine ikka. No igaljuhul oli Põksu peiks temaga väga sarnane.

Panime siis Maretiga pildi Facebooki, et näe, meie õuel koer, kelle oma. Keegi ühendust ei võtnud, ju siis ei olnud nii oluline uudis (sai muidugi vähe jagamisi ka, üldse ei imesta.) Käisime Maretiga kuurist puid toomas, vaatasime, kuidas peiks kuuti ronib ja sealt välja aetakse ja kuidas ta sealt selg ees kukub ja kuidas ikka taidlevad. Päris naljakas oli. Käisime õe-vennaga jalutamas, peiks tuli meid nuusutama, kui tagasi tulime - tundus igati sõbralik loom olema, kuigi näppima ikka ei läinud, võõras koer siiski.

Meil on õue peal kaks liikumisanduriga tuld. Öösel märkasin, et üks läks põlema - peiks liikus maja poole. Samal hetkel nägin, et maja ette maha olid tekkinud mingid hunnikud. Tuli läks kustu, Maret ütles, et võivad ka vabalt mutid olla, et majatagune olla neid hunnikuid täis. Ei pööranud siis tähelepanu. Natukene kripeldas, aga õue ka ei julgenud minna.

Hommikul ärkasin selle peale, et emme Maretit sosinal äratas:"Kuule, ega keegi sinna Facebooki kirjutanud ei ole sulle? Ma just leidsin neli pardilaipa maja eest ja ainult kaks on veel alles." Mõlemad ehmatasime Maretiga üles. Nimelt oli Põksu peiksil instinktid võimust saanud ja ta oli meie partide kallale tulnud, neli maha murdnud, neist kahel pead ära söönud. Siis muutus asi juba kurjemaks - peiks urises emme peale, kui emme üritas Põksu lähedale minna. Mina olin ka kuri - minu esimene mõte oli, et ma võtan selle koera pildi ja lasen emmel mind mööda küla sõidutada, et kelle koer, tule järgi. Asjad läksid teisiti.

Maretile ei olnud keegi kirjutanud, logisin siis enda kontole - ei olnud ka midagi. Tahtsin pilti uuesti jagama hakata, kui Naabrimees (seesama, kelle õlal ma kord nutsin ja kellega koos enne seda pidu panin...) minuga rääkima tuli. Teatas:"Üks teie part oli hommikul mu õue peal." Tundis muret, et kellelegi helistada ka ei saanud. Selle peale andsin talle enda, emme ja issi numbrid ja tänasin teda ette ja taha. Issi siis läks ka sinnapoole, sai kuskilt põllalt ühe linnu kätte.
Samal ajal avastasime me emmega, et linde ei ole oma kuudis mitte kaks, vaid kolm. Ainult, et see kolmas oli teiste poolt paanikas jalge alla tallatud ja vigastatud. Nii et kui issi tagasi jõudis, oli meil umbes kuueteistkümnest pardist sisuliselt ainult kolm alles.

Varsti helistati juba issile - Naabrimees oli koera omaniku leidnud ja see juba tuiskas oma loomale järgi. Emme ei tahtnud oma viimast lõppu rasedas seisus asju ajama minna ja issi ei oska sellistes olukordades piisavalt kurjalt käituda. Suutsin end täpselt õigeks ajaks õue saada ja rääkisin siis ise koeraomanikuga. Kui mina kartsin, et tuleb mingi vanaätt, siis tegelikkuses oli tegemist kuskil 30ndates mehega. Mis oli üpris positiivne, sest sellistega on ka minul võimalik rääkida.
Issi oligi õnneks hõivatud telefonikõnega ja nii ma siis ise jaole saingi. Mees küsis kohe, et mis kahju tema loom siis tekitas ja mis juhtus ja ma siis rääkisin. Rääkisin seda, mida teadsin. Mees vabandas ette ja taha ja lubas kinni maksta. Toonitasin, et me ei nõua kõigi umbes 13 pardi eest kümmet eurot (nii palju muskuspardid umbes maksavad), vaid et lihtsalt natukene on nagu halb, et kuskil 16-18 pardist on kolm alles.
Miks koer meil oli? Ta oli oma aedikust täiesti kogemata välja saanud ja siis tuhatnelja ajama pannud. Ju siis oli meie Põks see küla kõige kenam koer, kelle juurde jääda.

Lõpetuseks nii palju, et vähemalt jäid lambad ja lapsed terveks. Partidest on muidugi kahju - esiteks on nad meie koduloomad isegi siis, kui neil kõigil eraldi nimesid ei ole. Ja teiseks - meie neid söötsime ja kasisime ja kasvatasime ja endale kasu mitte mingit!

Muskuspardid on parajalt veidrad ka - nad ei tee häält. Võib-olla, kui nad oleks kisa teinud, oleks me Maretiga kuulnud, sest me ju olime maja ees. Võib-olla oleks pidanud me pardi nende kuuti kinni panema, kuigi õues ei olnud nii külm, et pardid välja ei kannataks. Võib-olla oleks me pidanud kohe mööda küla jooksma ja koera omanikku otsima. Võib-olla oleks ma pidanud ikka öösel juba välja minema. Võib-ollasid on nii palju, et paha hakkab.
Vähemalt sai peiks koju ja tõesti - inimesed ja muud linnud-loomad jäid õue peal terveks!

Täna öösel olime siis natukene ärevil, panime kõik oma neli parti (see üks vigane oli ka õhtuks natukene parem, vaatame, mis sellest saab) kinni ja lambad ka lauta luku taha.

Ärge võtke peiksi endale. Selleks, et teile head muljet avaldada, on nad täiesti nõus pruudi koduõuelt ka murdma!