I live for glitter not you!

Esimesel septembril lubasin, et kirjutan homme. Täna on viies... Hmm.. Kohe näha, kes peab enda sõna, kes mitte. Siiski on mul vabandus olemas ja minu jaoks täiesti põhjendatud vabandused, isegi kui sina minu mõttetutest mõttevälgatustest puudust tundsid. Ma võin... Panengi täpselt kirja, miks ma nendel päevadel ei kirjutanud.
Tervist, mulle meeldib võileivatseda.

Esimesel ei jõudnud ma kirjutada, sest teadagi olin ma kolmekümneesimesel ilusti kell kolm umbes magama saanud, enne seda viiest üheksani Alissaga olnud ja muidugi everlasting kool. Iseenesest oli ju esimene september ilus, sest noh... Oli pidulik ja olid väikesed lapsed, keda vaja kooli viia ja olid ma ei tea... Igast oli. Ilus oli.
Oli Berdi laps, kes keset aktust enda üllatusmuna sööma hakkas ja siis jooksid nad koos terpile, kuigi ei olnud vaja. Siis need kaks väikest, kes enda kohvrite otsas magasid. Siis need tüütud fotograafid, kes arvasid, et ainult nemad tahtsid aktust näha. Siis see naine, kes arvas, et ainult tema laps on esimese klassi oma ja temast on vaja pilti teha ja et kindlasti peab ta minu ja kahe teise lapse ees seisma. Arvas nii, kuni ma talle ütlesin, et tema laps ei ole ainuke ja et teised tahavad ka näha, et mis toimub - see on siiski nende elus ikka zitakz tähtis päev.
Blogipostis on ikka veel esimene september muide. Ma võtsin Liisu, käisin Miia juures, olin Birgiti juures ja kui ma siis kella kümne ajal koju jõudsin, olin ma väsind, nagu te lugeda võisite. Ja viisin Caroli kingi ka postkontorisse, sest kingakarp ei mahu nendesse tavalistesse postkastidesse.

Teine september erines esimesest ainult selle poolest, et... No kool oli. Mul on üks uus õpetaja - mata õpetaja. Ja me kaklesime kaheteistkümnendatega, et mis on retsiteema ja miks mitte üks või miks mitte teine. No ma ei tea, väsitav oli. Vähemalt oli toit ja elu oli lill. Enam-vähem. Kui välja arvata see kohutav uni, mis mul oli. Kuigi ma olin varem magama läinud.
Õhtul võtsin Liisu ja käisin Raineri juurest läbi, kui Birgiti juurest tulin. Sain oma Mika plaadid kätte ja see tuletab mulle meelde, et kuigi mulle meeldib blogida ja see on mu elulemmiktegevus, on mul midagi, mis vajab rohkem tegemist. Midagi, mille jaoks ma esmaspäeval poes käisin. Aga ma luban endale ja sinule ka, et ma tegelen sellega. Kuigi sa tead kümme korda, et millest ma räägin. Okei, kui eelmist veel mäletad, siis tead, millest ma räägin. Vb ei tea ka, ma ei tea ja eriti ei koti ka enam... Muidugi oli vaatamata vihmale ja külmale tuulele tore näha, et Rainer on tereks saanud ja et Toomasel oli hääl ära. No seda ma ei näinud, aga siiski. Koju minnes olin juba rõõmsam. Küll aga tulin koju ja enam-vähem kohe kebisin magama ka. Midagi tegin veel, aga kes seda enam mäletab.

Kolmandal septembril saavutas sõda klasside ja retsi vahel oma haripunkti ja varsti tuli ka lõpplahendus - kompromiss. Mitte küll arvatavasti selline, nagu inimesed ootasid, aga siiski mingisugunegi. Vähemalt teame nüüd, et mida me teeme ja mida meil selle jaoks vaja on. Oh well. Aga siiski kuna ma ei tea, kui paljud rebased mu blogi loevad või lambist üles leiavad, on see teema nüüdseks lukus. Mine tea...
Milline üllatus, aga peale kooli olin jälle Liisuga. Jäin isegi tema juurde ööseks, sest Birgit oli tööl. Death Metal, et seekord kella seitsmeni välja magasin ilma, et vahepeal last ümber oleks tõstnud voodis. Kuigi... Korra vist oli, aga see selleks. Enamjaolt siiski sain magatud ja isegi koju jõudsin mingi aeg, kui Birgit Liisu mujale hoida viis.

Neljandal septembril mina muidugi tulin koju ja koristasime Maretiga päev otsa. Kui telekast tuli Airplanes, siis me Maretiga muidugi panime heli põhja ja koristasime siis. Kui tuli Don't Trust Me, oli sama lugu, kuid seda oli MTV'st tobe kuulata. Miks, võid küsida. MTV tsenseerib kõik tema jaoks vähegi ropud sõnad. Näiteks 'ho', ehk hoor on liiga ropp sõna ja selle asemele lihtsalt peab panema mingi blanki. Sama kogesime varem enda toas Eminem'i Not Afraid'i kuulates. Okei, võib-olla on tema laulus liiga palju roppe sõnu, aga see tühi koht seal vahel, kallis MTV, võtab laulust päris palju ära. Ja kunagi Nickelback'i loos Rockstar oli lause:'Pop my pills from a Pez-dispenser.' Sõna 'pills' oli ära tsenseeritud. No midaa? Ei, ma ei kurda. Ei.
Õhtul helistas Carol, rääkisime juttu. Siis läksime issiga vanaema juurde. Lemps tahtis temaga juua, issi tahtis kedagi kaasa. Ma läksin ja hakkasime vanaemaga Pisangi jooma. Kenad naised, ma tean. Käisin vanaemaga joomas - olen oosom aga see selleks.

Täna on Carolil, Reimol ja Mattisel sünnipäev. Carolile soovisin õnne kingiga ja telefonis veel. Reimole kirjutasin Lõustaraamatu seinale issi läpakast enda arvutilaua all ja Mattisele soovisin noh... Õnne. Oli ta mul ju siinsamas kohe olemas ja ta on mu vend siiski. Sai omale mänguauto, mille seljast ta enam maha ei tahtnud tulla. Tulid külalised, oli lärmi, oli nalja, oli nuttu [teiste poolt]. Kõike oli. Toitu ka. Ja seda on praegu natukene vist veel. Ma ei tea, mul on kõht nii täis, et ma tahaks ainult magada, aga noh. Parem siiski mitte. Natukese aja pärast võib-olla, kui veab. Õpikuid vaja kiletada ja sada muud asja teha. Ja Raineri dressa.

Ps. Piret ütles mulle, kus sa käisid ja ma tegin häppidäänsi. Olin jah õnnelik!