Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul blogi jaoks on.
Olen Alissa juures ja panin ta just magama - Birgit tuleb täna hiljem, sest teid hullult kotib. Mul on natukene süümekad selle pärast, et ma ei teinud ära oma koduseid ülesandeid, kui ma kodus olin ega võtnud neid kaasa ega midagi, aga saan hakkama. Teen ära kui koju jõuan. Tagantjärele tarkus, teate küll...
Enne, kui lähe selle juurde, millest räkida tahtsin, räägin teile veidi veel oma nädalast. Esmaspäev oli nagu esmaspäev ikka. Kool lõppes õigel ajal, praktiliselt jooksin koju läbi vihma, oln kodus. Alissat pidin ka hoidma, aga Kersti ütles, et nad Piretiga saavad ise ka hakkama ja kõik on okei. Oleks mina siis sellel ajal kodus midagi kasulikku teinud - kus sa sellega. Mina vedelesi niisama, üritasin blogida, kuulasin laule.
Teisipäev... Tundus, et tuleb hea päev. Tunniplaan oli füsa, mata, füsa, mata, keka. Algselt. Aga oli ainult esimene tund vaba, teine oli füsa, ehk 45 minutit isetegevust, kolmas oli mata, ehk teine 45 minutit ietegevust, arvestades, et kümnendikud olid meie õpetajaga [mingi teema õpetajate puudumisega]. Ja siis hakkas keka, sest sebisime füsa asemele endale ju keka. Aga mina olen kekast vabastatud ja tegin selle ajal kunstiaja järelevastamist. Enne seda vastasin inka ja sain nelja, ajee. Peale söömist läksin koju - oleks võinud midagi teha. Aga ei.
Kui emme, Mattis ja Alissa tulid, hakkasime süüa tegema ja mul tuli suvi meelde. No mitte, et see mul umbes kolm korda päevas meelde ei tuleks. Aga me tegime kartulilihavormi.Milleks on see oluline, võid küsida, kui tahad. Aga sellepärast, et me tegime Toomasega seda Keilas, kui Helea tööl oli. Me küll natuke teistmoodi, sest et leidsime kodust ainult seitse kartulit. Massiivselt, peaks mainima. Maitsev oli. Meenutas küll suve. Oleks taht töstsaia ka, aga siiski ei saanud, sest mul pole kodus töstrit. See selleks.
Hiljem tõid emme-issi mu Birgiti juurde. Olen siin. Panin Alissa magama ja tulin ise blogima. Aga liigume hetkeks kolmapäeva, shall we? Esimene tund õnneks on vaba, aga see ei vabanda välja kaheksat tundi, peale mida ma lähen prantsa filmi vaatama ja peale seda [arvatavasti otse] Paide-Türi rahvajooksu koosolekule. Parim, peaks mainima. Aga peale seda koosolekut kui ma ükskord koju saan, jõuan ehk süüa, hinge tõmmata ja võtan Alissa, resideerun tema kodus kuni Birgit tuleb ja siis olen jälle kodus ööseks.
Neljapäeval lähen Maretiga kinno, see on otsustatud. Emme on nii armas ja tegeleb Alissaga sellel ajal. Küll ta on mul armas! Tervitan emmet, kes aeg-ajalt loeb! Ei ole vist üllatus, et peale kino veedan jälle aega Alissaga. Muidugi võivad plaanid muutuda ja värki, aga ma kahtlen selles.
Reedel on õpetajate päev! Ainuke halb külg selle juures on, et ma pean end esimeseks tunniks kooli vedama - nagu ma pole kuu aega ükski reede teinud! Aga elan üle. Suure tõenäosusega on mul õhtupoole Alissa. Kui ei, siis on kaks võimalust - ma kas sõidan Keilasse või joinin teiega kellegi sünnal kuskil peol. Arvatavasti siiski mitte. Kumbagit. Kui mul Alissat ei ole, siis on ka suur võimalus, et ma hoopis kodus end välja puhkan.
Laupäev on mu oodatud kontsert! Mul on pilet olemas ja kingad ja küünelakk ka valitud! Jei! Ma olen kergelt ootusrev, aga see selleks. Helena just helistas mingi tunnike tagasi ja küsis, et kas mul tõesti on plaanis hommikuse rongiga ära minna. Teatasin, et on, sest et pean olema kohal. Tema teatas, et pidu võib kesta hommikuni ja et ma arvatavasti lähen ühe soojaga sealt rongile ja jooksule. Vähemalt ei pea ma jooksma - siis ma kukuks küll surnult maha Kirna mäe peal. Ausalt. Aga sellest pean ma rääkima homme koosolekul. Ja kui on täiesti vastuvõetamatu, et ma pool tunnikest või veidi rohkem hiljaks jään, siis... Siis jäävad nad ühest vabatahtlikust ilma, mis on halb neile ja mulle. Sest minul on suht viimane võimalus seal kaasa teha, sest mine tea, mida ma aastapärast samal ajal teen. Ja neil on vabatahtlikke puudu. Armas. (:
Minu nädal on sulle nüüd enam-vähem teada. Tunne end hästi ja tee selle teadmisega just täpselt seda, mida heaks arvad.
Täna oli kodus nii palju aega, et dowloadisin omale theme makeri. Koju saan ja veidi aega saan, siis teen endale paar theme'i telefoni. Sony Ericssoni theme maker on see, kui kedagi huvitab. :P
Igaljuhul on mul nii paljust rääkida, mille ärast ma blogimist alustasingi. Lugesin ju Alissale raamatut, enne magamajäämist. Ta imelikul kombel jäi magama minu lugemise ajal. Hmm.. Igaljuhul oli see üks Barbie raamat. Kaks parimat sõbrannat elasid metsas, olid vaesed, üliõnnelikud, laulsid imeliste häältega, nende elu oli frikin lill. Nad leidsid ojast kaks südamekujulsit ülisädelevat kivi, tegid neist kaelakeed, ostsid vana naise käest peegli, kus sees oli mingi tüdruk. Ta ei olnud printess ja see on ka kogu loo ainus üllatus. Tüdruk oli kunagi mingis Teemantlossis õpilane olnud kolmele naisele, kes talle muusikat õpetasid ja üks neist muutus pahaks ja tahtis lossi endale ja teisi õpetajaid hävitada ja seda peeglitüdrukut ka, kes siis veel peeglis ei olnud. See tüdruk põgenes lossi võtmega, vilistas end vilega mingi eidekese peeglisse ja lasi end maha müüa. Parimad sõbrannad said selle peegli ja muidugi otsustasid nad kahe seki pärast, et peavad iga hinna eest peeglitüdrukut aitama ja läksid missioonile. Nad jõudsid lilleorgu ja nägi, kuidas kuskilt mäe otsast veeres alla palk kus sees oli koerakutsikas... ja teine veel! Tibid said endale lambist koerad! Siis läksid nad mingisse kõrtsi ja neil polnud raha, siis nad laulsid oma toidu eest, kohtusid makstud lauljatega, kelleks muidugi olid poisid ja pealegi veel kaksikud. Milline üllatus, et nad siis neljakesi koos kahe koera ja peegliga edasi rändasid, trollig kohtusid ja siis lohega võitlesid ja kurja naise tiiki ära uputasid. No detailid hetkel ei ole olulised, et kes just täpselt mida tegi. Küll oli tüüpiline draama - tüdrukud läksid tülli ja üks eemaldas kaitsva südamekivikesega kee. Koer püüdis selle kinni ja andis hiljem tagasi - kogu koera tähtsus. Teine koer juhatas kaksikud hiljem tüdrukuteni. Milline üllatus, et lõpp oli õnnelik ja et loss päästeti ja elu oli jälle lill.
Võite ju küsida, et milleks üldse selline jutt. Aga sellepärast, et... Minu ajal olid muinasjutud enamjaolt õpetlikud. No kui just kõik, aga siiski. Me kuulasime juttu Punamütsikesest, kes eiras ema käske ja läks teelt kõrvale ja hunt mõrvas ta.
Hans ja Grete moraalist ei ole ma tegelikult eriti aru saanud. Et ema-isa viivad lapsed metsa surema ja nad hoopis mõrvavad nõia, kes neid oleks mõrvanud. Ja õnnelik lõpp! Lastel ei teki isegi mitte psüühilisi häireid, sest nad elavad õnnelikult oma elu lõpuni või elavad tänapäevani kui nad surnud ei ole - õnnelikult.
Küll on moraal mu lemmikul jutul - Inetu Pardipoeg. Selge moraal, et välimine ilu ei ole kõige tähtsam. Kohe kui oled kõige ilusam, tulevad teised lipitsema.
Seitse kitsetalle oli ka naljakas lugu - kuidas pidid kitsekesed teadma, et hunt on ukse taga, kui tal oli peenike hääl, valged käpad ja isegi parool? Aga siiski - uksi ei tohi võõrastele avada või nad mõrvavad su jõhkral kombel et sa pead lõpuks tema maomahlades vaikselt surema, kui ema mõrvari kõhtu enne katki ei lõika ja kive täis ei topi.
Aga mis moraal oli sellel printsessi lool? Et sõprus on hullult tähtis ja et ilma selleta ei saa kohe kuidagi? Et kunagi ei tohi oma sõpradest lahti öelda ega midagi, sest mine tea, millal sul neid vaja läheb? Et kui leiad koerad, vea nad koju - äkki tulevad kunagi kasuks! Kui raha ei ole, siis laulda võib toidu eest vabalt? Õhutad prostitutsiooi, täpset nagu hambahaldjas! Okei, ehk seal mingi moraal ikkagi on, aga tõesti...
Mul oleks veel öelda midagi multikate kohta, aga... Teen seda teine kord. Mul on küll veel tunnike aega, aga enda jaoks olen tänaseks piisavalt kirjutanud. Ehk lepid sinagi.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar