Ma saan hakkama. Ükskord.

Istusin koolis. Keeltekeskuses. Tegin uurimistööd. Telefon helises. Tavaline värk. Võõras number. Mitte nii tavaline. Vastan. Tädi vene aktsendiga ütleb, et on kuskilt firmast ja tahab minule mingit raamatut müüa. Naeratan. Küsib, kas meie peres kasvab väikeseid lapsi. Ütlen, et jaa. Küsib, kui vana. Ütlen, et sügisel saab kaheseks. Ja siis ta hakkab mulle seda raamatut seletama. Ma kuulan ainult pooleldi. Enamjaolt mõtlen ühele blogipostile. Viisakalt kuulan tädi lõpuni ja ütlen siis viisakalt, et mul vist ei lähe seda raamatut ikka vaja. Küsib miks. Ütlen, et ma ei ole ema, olen suur õde. Tädi naerab ja küsib, ega ema läheduses ei ole. Ütlen, et ei ole. Teatan talle, et olen koolis. Tädi naerab veel natukene ja ütleme viisakalt head aega ja ma jätkan oma uurimistöö tegemist.
Hiljem sõitsin rattaga koju ja mõtlesin ikka sellele blogipostile. Mõtlesin, et oleksin pidanud küsima, äkki tal on midagi muud pakkuda. Mõtlesin, et oleks teda viisakalt kuuland ja raisanud tema müügiaega selle peale, et ta räägib mulle mingist asjast, mida ma ei osta, sest ma ei kuula. Aga ma ei teinud seda. Oleks pidanud.

Käisin täna issiga poes. Astusin tuppa, nägin koridori laual kirja, mis oli adresseeritud tõenäoliselt minu vanematele. Sest, et emme oli jäänud ühe söögirahamaksega hilja peale ja siis saadetei kiri. Kusjuures päev peale seda saime kätte, kui emme selle ära maksis. Aga igaljuhul on sellest juba mõni aeg möödas, kui me selle kirja saime. Aga nägin seda alles täna. Või noh.. Täna tahtsin näha seda. Võtsin kätte ja vaatasin. Järgmisel hetkel kiskusin jalanõusid jalast ja läksin kõva häälega rääkides diivani poole, et emmega vestelda teemal "Mu koolis töötavad idioodid.". Miks? Ma ütlen kohe. Aasta oli 1992 ning oli aprillikuu viimane päev, kui ma sündisin. Jah, see lugu minu söögiraha maksmisest läheb ajas tagasi 19 aastat. Emme pani mulle nime. Mu esimene nimi oli Merilyn Järv. Emme oli Järv, selle järgi ka see. Põnev, kas te ei leia? Teate must nii palju nüüd.
Läksin kooli, pidin mingi aeg seletama, kuidas mu nime kirjutatakse, aga enamjaolt said inimesed hakkama. Ühel ajahetkel, ma ei mäleta, millal, vahetati mu perekonnanimi. Martjak sai minust siis. Jah, seda oli raskem hääldada, kui "Järv", sest miskipärast ei olnud tegemist hääldusega [mart:jak] vaid [martjak:] As in venitati k'd, mitte t'd, nagu peaks. Okei, saan hakkama.
Kümme ja pool aastat olin käinud Paide Ühisgümnaasiumis, kui mini inglise keele õpetaja, kellest te ehk juba lugenud olete, hakkas iga päevaga üha enam haledalt läbikukkuma minu eesnime hääldamises. Selles ei ole ju midagi rasket, ma leian. No muidugi olen mina selle nimega harjunud tänaseks 19 aastat ja 40 päeva. Aga siiski. Ja siis kirjutas ta mu nime valesti. Minu eesnimi algab kaashäälikuga ja lõpeb kolme kaashäälikuga. Terve nimi on kaashäälik-täishäälik-kaashäälik-täishäälik-3x kaashäälik. Merilyn. Aga olgu, Virve. Andestan sulle. Nagu andestasin Lillepeale, kes oli oma päevikusse mingi hetk mu nimeks kirjutanud Merili. Ütlesin talle, kuidas on õige ja me lahkusime sõpradena.
Käisime koolis õpikuid ära andmas alles ükspäev. Lehele pidime märkima, millised õpikud meil ära antud on. Ehk olete teinud seda. Vaatasin oma nime. Taaskord pidin muutma ära tähtede järjekorra, sest kuigi veetnud selles koolis suurema osa oma teadlikust elust ning 12 aastat oma elust üleüldiselt, ei suudeta teha kindlaks tähtede järjekorda inimese nimes. Andsin andeks. Ikka juhtub.
Käisin issiga poes. Tulin koju, leidsin laua pealt kirja. Merylini vanematele. Läksin emme juurde, näitasin. Ta ütles, et on sellega juba tegelenud, et maksis ju arve ära ja et me rääkisime sellest. Ütlesin, et jah, mäletan, aga käskisin tal siiski uurida lähemalt ümbrikku, mida tema nina alla surusin. Vaatas. Tema näoilmes vist muutus midagi. Ütlesin, et midagi on vist valesti, sest üheksateist aastat tagasi tema minule sellist nime ei pannud. Läksin peaaegu vihaselt koridori ja näitasin issile ka seda ümbriku, seletasin samal ajal kõva häälega üle oma korteri, et kuigi kaksteist aastat käinud ühes koolis, ei suudeta kirjutada ühte nime nii, nagu peaks. Solvusin.
Kallis Paide Ühisgümnaasium. Et vältida tulevikus selliseid blogiposte või koguni isiklikke pöördumisi, sooviksin teile edu lõputunnistuste kirjutamisega. Kui ma saan tunnistuse, mille peale on kirjutatud Merylin, lähen ma närvi. Ma ütlen esimesel võimalusel seda oma klassijuhatajale, siis õppealajuhatajale ja siis direktorile. Mul on väga ükskõik, kui keegi mind seal koolis peale seda enam näha ei taha. Ma lihtsalt soovitan, et kui te mind 21. juunil kella nelja paiku mind mu tunnistusele järgi kutsute, ütleksite te mu perekonnanime õige rõhuga [mart:jak] ning et tunnistusel oles ilusas fondis kirjas Merilyn. Tänan tähelepanu eest.
Kallis lugeja. Me oleme juba seda teemat arutanud, aga... Arvatavasti on ka sinu nime mingil ajahetkel valesti kirjutatud või hääldatud. Ma tunnen sulle selle eest kaasa, sest terve mu elu on minu nime valesti kirjutatud ja hiljem ka hääldatud. Aga ma saan hakkama. Sa saad ka. Anna mulle teada, kui sa tahad rääkida teemal "Teiste võimetus hääldada minu nime". Olen olemas su jaoks siis. (:

* Day 7 — Your Ex-boyfriend.
Kallis Sina.
Sa saad kõige lühema kirja - anna andeks, et ma selline olen. Ma ei saa sinna midagi parata.
Armastusega,
Merilyn.