Nevermind...

Täna hommikul Mattis karjus terve hommiku. Ma ei saanud magada. Aga siis ühel hetkel läksid nad emmega kodust ära. Sain magada. Keerasin end näoga toa poole ja vaatasin, et vend on mulle üllatuse jätnud:
Jah, sa näed õigesti. Mattis oli mulle teki alla enda auto toppinud. Millal? Ma ei tea, ma magasin vist liiga sügavalt. Aga millalgi enne oma äraminekut. Ilmselgelt.

Käisin Indral & Ingeril järgi lasteaias. Piret oli kurb, et ta ise minna ei saanud. Aga ma saan aru, miks ta ei saanud. Vaeseke oli kodus ja magas oma kohutavat peavalu. Ma tean küll, kui jube tal see hoog on. Ükskord oli maal ka. Siis ma ärkasin öösel ja kuulsin, kuidas ta oma maomahlasid väljutas. Ei olnud meeletult meeldiv. Aga rohkem oli mul tast kahju. Aga tal hakkas lõpuks parem. Õnneks. Ma tahaks, et mitte keegi ei peakski sellist asja kogema. Eriti mu lähedased.

Istusime Kristaga lasteaias mingi õuemajakese trepil ja vaatasime ringi, ajasime juttu. Ütlesin, et kunagi lähen tema juurde pildistama. Minu pulmapildid teeb ka Krista. Ja minu lõpupildid. (:

Kell on peaaegu kolm. Mu uurimistöö ei ole veel valmis. Mul on piinlik, aga ma saan selle valmis vist teiseks juuniks. Esimene oli ideaaltähtaeg, aga päev hiljem ei ole vist eriti meeletu? Ehk saan ka homme valmis...