Minu ilu[s] poiss.

Teie, mu armsad blogilugejad, ei pruugi teada nii mõndagi minu elust, kuigi teate hirmuäratavalt palju. Aga asju, mis minule olulised on, te ei tea. Mitte kõike vähemalt. Näiteks on teie seas kindlasti neid, kes ei tea, et ma käisin verd andmas. Lõpuks käisin ja olin doonor. Mu veregrupp on 0+ juhuks, kui see sind huvitama peaks. Emmel ja Mattisel on sama veregrupp. Issil ja Maretil on ka sama. Ma ei tea, mis neil on.
See oli kolmapäev. Ma teadsin, et pean alles kella kaheks kooli minema. Mairo tuli hommikul meile, tõi süüa. Kätu läks ära, me sõime. Teate, mis veel hea oli? Mairo tõi piima. Ma... Ma ei tea noh. Piim. Tajute seda, noored? Ei. Te ei taju seda. Piima! Lihtsalt... Ma... Jah. Ma ei suuda.
Sõitsime bussiga Maarjamõisa haigla juurde ja täitsime küsimustiku. Andsime vereproovi, saime teada oma hemoglobiini taseme, mis minul oli tavalisest kõrgem. Vererõhk oli ka natsa kõrgem, kui normaalne, aga me arstiga leidsime, et see on sellest, et ma olen overexcited. Mairo sellel ajal juba loovutas verd. Lehvitasin talle ukse vahelt, jõin oma kõrremahla lõpuni, viskasin üle toa lauale pikali. Olime Mairoga üksteisest diagonaalis.
Minuga tuli tegelema üks arst. Ta puhastas mu vasaku käe veenid ja võttis nõela kätte. Ma vaatasin seda, mõtlesin, hingasin vist natukene katkendlikult. Arst küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et ei suuda otsustada, kas peaksin vaatama, kuidas nõel sisse läheb või ei. Soovitas mul kiiresti otsustada. Ütlesin, et ei vaata, sest et see nõel oli suur. Ikka suur. Tõsiselt suur. Aga ma ei tundnud midagi. Vaatasin aknast välja ja olin overexcited. Vaatasin, kuidas veri läbi väikese vooliku voolas ühte väiksemasse kotti. See kott sai täis, arst sulges juhtme ja minu veri voolas suuremasse kotti. See oli omakorda masina peal, mis edasi-tagasi kõikus. Päris mõnus oli seda vaadata. Vahepeal olin overexcited ja vaatasin üle toa Mairot, kes täiega tuima näoga verd loovutas. Ma oleks mööda Tartut ringi jooksnud, kui ma oleks saanud, nii ecxited olin ma ja ta nägi välja nagu oleks huvitavam vaadata kuidas värv kuivab.
Mairo vahepeal jõudis minema minna, kui mina alles verd andsin. Kui arst tuli nõela välja võtma, nägi mu tätoveeringut. Ütles:"Kes siis siia sellise tätoveeringu teeks." Ma arvan, et ma piuksusin:"Mina." aga ma ei ole enam päris kindel. Ootasin ka jutlust teemal "Tänapäeva noored tead..." Aga selle asemel:"Kui ma noor oleks, ma teeks ka." Ma mõtlesin, et ma panen jooksu, nii hea oli mul olla! Ja siis hakkas ta oma kolleegidega arutama, et ta teeks ka endale tätoka ja rastapatsid ja sõidaks tsikliga ringi. Mis mulle ka väga muljet avaldas oli, et ta tajus ära, et mu käel on päike! Tavaliselt inimeste reaktsioon:"Mis see on?" No tere hommikust! Mida see sulle meenutab?! Minuarust näeb küll välja nagu laev sõidaks metsas, taustaks puid raiuvad seitse pöialpoissi.
Ma valisin endale tassi. Sellise... Väikese. Tavalise? Sellel on imelik sang. Kui teiste tasside sangad on tassiga kahest kohast ühenduses, siis minu tassi sang näeb välja nagu number seitse. Nii äge. Väärakas on seda käes hoida, koguaeg on tunne nagu läheks katki, aga... Mulle meeldib. Väga meeldib.
Läksime koju, jõin veel ühe tassi teed ja kihutasin loengusse. Päris mõnus oli. (:

Pärast kodus tegin meie kätest pilti, lisasin FB'sse kirjutasin pildi pealkirjaks:"Minu arusaam romantilisest kohtingust. :D"

Mida te veel ei tea...
Ma käisin täna maal õunamahla tegemas ja onu sünnipäeva pidamas. Vanaema ja Marge olid salatit teinud. Terve hunniku. Aga siis oli seda raske segada. Vabandavad mõlemad, et äkki on mage, äkki on segamata, äkki on kuiv. Küsisid minu arvamust mina:"Ma olen tudeng. Kõik mis on söödav läheb alla ja on hea." Nad naersid nii kaua. Muarust on see juba normaalne lause.

Mu Nokia, ehk mu Zen telefon paneb vigast. Ta ei võta sõnumeid vastu. Täna keset päeva sain kuus smsi korraga! Sellepärast, et üks keeldub smse vastu võtmast. Kõnesid võtab, nagu ma täna kell veerand viis teada sain. Aga smse ei võta. Kust ma seda tean? Ma saatsin Samsungilt Nokiale smsi ja see ei ole kohale jõudnud. Saatsin selle suhteliselt ammu juba. Häiriv on. Lihtsalt... Häiriv.

Kell on palju. Tead? Ma tahan magada ka vahest. Tundub selline... Hea mõte. (:

Ps. Vannitasin Mattist täna. Meil oli tore. Ühel hetkel ütlesin talle, et ta on ilus poiss. Ütles:"Minu ilu[s] poiss." Nii musi on ta mul, et te ei kujuta ettegi. Tegi mulle täna hommikul:"Hommikust." ja siis kallistas! Nii... Täiuslikku väikevenda annab otsida.