neljapäev, 20. oktoober 2011

I feel loved.

Ma eelmise posti lõpus teatasin, et tahan sõõrikut. Täna raamatukogu ees teatasin Kätule, et tahan dipikastet. Ta tõi dipikastet koju. Siuke armas tütarlaps. Lausa lust on temaga koos elada!

Eile liitus Rebeka meiega. Meiega as in vanuritega. Rebeka on ka nüüd üheksateist. Mõni meist hakkab küll varsti juubelit tähistama, aga natukene aega oleme siis kõik ühevanused rõõmsalt. Ta oli mul juba teisipäeva öösel meeles, kui taipasin, et kell on üle südaöö, aga... Me Mairoga voltisime paberist lennukeid, ma ei tahtnud siis helistada. Hommikul kell seitse teatas mu zentelefin Kaspar, et Rebekal & Lembitul on sünnipäev. Ma nautisin voodit, ma ei tahtnud ka siis helistada. Ma teadsin, millal ma helistama pean ja mida ma ütlema pean. Peale kaheksat helistasin, kui Rebeka oli juba üheksateist olnud for a while.
Ja siis helistasin Lempsile, kes väitis, et ma olen kogu ta alko ära joonud ja kõik kommid ära söönud. Oleks see ainult päriselt nii... :D

Laud peale seda, kui me otsustasime, et on aeg magama minna & aitab ükskord origamist.
Ma nägin täna hommikupooleöösel imelikku unenägu. Ma elasin Tartus aga kuskil suures majas metsa sees. Aga see oli Toomemäe juures metsa sees. Ma kutsusin omale külalisi ja esimeseks külaliseks oli Ellu. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma teda/sind unes nägin, a ta tuli/sa tulid mu poole peole. Ainult et pidu ei jõudnud hakatagi, ma juba pidin ärkama. Aga tore oli. Tule teinekordki. :D

Kolmapäeval ei olnud mul kooli. Üldse. Nagu... Ma ei pidanud mitte ühtegi loengusse minema. Siuke pidu! Magasin poole lõunani ja siis õhtupoole triikisin pesu. Nii hea oli kaua magada. Nagu.. Kaua. Ja nagu... Hea! Ja pesu triikida! Ma ei tea... Te arvatavasti ei mõista. Aga minu jaoks oli see äge. Üks first jälle. Kätu ei saanud päris täpselt aru, miks mulle see nii väga meeldis ja siis ma ei osanud seda seletada ka. Triikisin ära kõik Kätu riided, enda riided, Mairo riided, kaks tekikotti ja kolm lina. Päris mõnus. Mõtlesin vahepeal, et ei triigiks äkki voodiriideid mõlemalt poolt, et lasen lebo vaata. Aga siiski. Triikisin. Ja nii tore oli! Mulle küll meeldis. Pärast olid põlved pikast seismisest poolsurnud ega tahtnud väga hästi liikuda enam. Roomasin Kätuga rääkima.

Eile öösel plaanisin enne Kätut magama minna. Ütlesin talle isegi head ööd ja siis läksin oma tuppa. Voltisin kilekotte ja kudusin, magama läksin ikkagi hiljem.

Tänane oli miskipärast väsitav. Aga samas nagu.. Tore. Aga samas ikkagi väga väsitav. Ma ei tea isegi miks. No tegelt... Jooksime Näituselt Vanemuise juurde ja käisime korterit vaatamas. Päris kena oli. Mulle meeldis. Kätule ka. Nüüd me peame nädalavahetusel tsipa kaaluma veel ja siis saame otsustada. See aeg on iseenesest juba käes, aga... Jah. Natuke kaalume ja siis saame helistada onule ja öelda, mida me teha tahame. Suure tõenäosusega olete varsti kutsutud soolaleivapeole. (:

Ma armastan dipikastet. Mõtlesin, et tahate teada.

Ja me naerame kui me lendame üle lainete isaga draakonil.

0 sisemonoloogi.:

 

Blog Template by BloggerCandy.com