Sellest tulenevalt tegin FBsse pildialbumi pealkirjaga "First!" ja kavatsen sinna lisada kõik esimese, mis minu & Kätu elus on. Meie ühises elus. Ja minu elus. Kätu elu uued asjad... On tema avaldada. Aga esimene... Mõte kadus.
Reede õhtul tulid meile külalised. Paidest. Kersti & Kaila käisid siin. Oli peaaegu pidu. Ja siis tulid mulle külalised - Carol & Janek. Päris tore oli. (: Mulle igaljuhul meeldis. Öösel Kaila kõrval magada, hommikul Kaila kõrval ärgata... Milline õnn!
Laupäeval käisin Kätule, oma korterikaaslasele [nii tore on seda öelda], nii kaua pinda, kuni me lõpuks riidesse panime ja varjupaika läksime. Jõudsime sinna veerand tundi hiljem, sest läksime jala ja tee oli pikk. Ja pool ajast me ei teadnud, kus me oleme. Aga jõudsime kohale ja varsti anti meile töö kätte. Jalutasime koertega. Minu esimene koer oli hullult rahulik. Ise valis, millal tagasi minna. Lihtsalt... Lihtsalt kõndis oma kuudi juurde, jäi sinna juurde seisma ja otsustas, et nüüd on kõik. Et nüüd tema jääb sinna.
Teine koer, kellega ma jalutasin... Tal oli nii palju energiat. Kui energiat saaks kokku võtta ühe numbriga, oleks tema number miljon. Tal lihtsalt... Tore koer oli. Kohe kui kuulis, et kett kukkus maha, pani jooksu.
Kolmas koer, kellega ma jalutasin, oli tegelikult koer, kelle Kätu võttis. Ta ei jaksanud väga, siis läksin talle appi. Ja siis jalutasin temaga lõpuni.
Ja siis läksime pitsat sööma. Peale sööki toppisime natukene sodi prügikottidesse, aga siis said need otsa. Siis me lihtsalt tegelesime natuke loomadega. Käisime nendega juttu rääkimas ja neid patsutamas. Ja siis me leidsime Lucase. Üks koer, kes oli nii suur, nii rahulik, nii tähelepanu vajav... Kätu kiindus väga ära. Mina ei vaadanud peaaegu ühelegi koerale silma, sest ei tahtnud kiinduda. Ma lihtsalt paitasin neid ja ajasin kaks sõna juttu.
Muidu, kas teate, ei ole varjupaik üldse kole koht. See vähemalt ei olnud. Tingimused olid täitsa inimlikud ja masendavat olukorda ma ei näinud. Muidugi on kurb, et loomad varjupaigas on, aga... Ma tahan lihtsalt öelda, et kindlasti on ka hullemaid kohti kus olla. Pealegi selle päeva jooksul, mis me seal olime, võeti sealt üks kass. Nii tore oli see.
Kätu maas istumas & Lucas teretamas. |
Meie esimene pesupulber. |
Homemade pesurest. |
Ootamas. Vaatamas.. |
Pühapäeva varahommikul kella seitsme ajal tuli Mairo siia ja siis ma olin jälle natukene emotsionaalne. Aga mitte hullult. Mul lihtsalt tuli meelde, et Rainer oli nii armas ja et Mairo on nii armas ja et mul on nii vedanud! Ma olen lihtsalt... Lihtsalt... Ma ei oska seda seletada... Ma lihtsalt täiega naudin oma elu nende inimeste pärast, kes on minu elus. Ole kasvõi täiesti suvaline vastutulija või inimene, kes mulle väga ei meeldi. Ma olen ikkagi tänulik, et sa olemas oled. Ma ei tea miks. Aga jah. Olin rõõmsameelne kell seitse hommikul.
Kell kaksteist läksin raamatukokku. Sain Gerda käest superkonspekti majandusteooria tööks. Käisin poest läbi ja ostsin meile pesunööri. Nüüd on mu toas selline pesukuivati, et ise ka ei usu. Pesunöör jookseb üle voodi ja homemade pesurest on praktiliselt padja kõrval. Või oleks, kui ma magaks sealpool voodit. Ja siis tulin koju ja jäin magama. Kella viia ajal ärkasime üles. Aga nii tore oli magada. Eriti, kuna ma alles kell neli magama läksin. Muidugi oli see halb mõte, sest kell on kaks ja mul ei ole und... Aga siiski oli tore tududa.
Seksikas pesunöör üle mu magamispinna. |
Nüüd istun köögis ja tegelen... Saja muu asjaga, millega ma tegelema ei peaks. Aga ma olen ikkagi rahul. Loodan siiralt, et teen homme majandusteooria töö ära, sest ma tõesti ei taha ainet läbi kukkuda. Ma tõesti ei taha, et majandusteooria mu ülikooliaja ära rikuks.
Ma tahan sõõrikut. Ma tahan karamelliglasuuriga sõõrikut.
1 sisemonoloogi.:
Jaa. Ma mingi aeg ei tahtnud, aga tegelt ei olegi seal üldse nii hull. Pigem... Mõnus vaheldus. Kurb natsa, aga mitte nii hull kui ma arvasin.
Postita kommentaar