I would give it all to not be sleeping alone...

Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Lubasin endale, et ei blogi bussist. Et ma saan ilma hakkama. Ma ausalt ei tea, keda ma veenda üritasin. Ma ei saa ju hakkama. Kui mul ei ole midagi olulist teha, siis ma blogin. Ja see on oluline.

Sõitsime bussiga just LOTE majast mööda. Naeratasin ja vaatasin, Ma pole ammu enam kooli vaadanud ja naeratanud... Seal majas toimuvad kõige paremad loengud. Seal on sotsiaalteadused, sotsioloogia ja arengupsühholoogia. Minu vaieldamatu lemmikloeng toimub muidugi ülikooli peamajas. Sealt tulengi. Suhtlemispsühholoogiast. Salli Põldvere on lihtsalt nii hea õppejõud, et ma ei tea. Ma kohe ootan seda loengut. Oma osa on kindlasti ka sellel, et peale seda loengut algab minu jaoks nädalavahetus.

Naljakas on neljapäeval koju sõita. See kuidagi... Ei tundu loogiline. Jätsin isegi kursaõhtule minemata, sest et tahan koju. Nii väga tahtsin koju, et pakkisin hommikul asjad ja lasin Mairol oma koti kesklinna tuua. Loengust läksin talle parklasse vastu, võtsin oma koti, poodi, bussile. Mõnuuus.

Nüüd olen juba kodus, oma voodis... Mm... Mõnusam. Hakkan väikest merineitsit vaatama ja üritan mitte väsimusse surra. Ehk õnnestub, mine sa tea...

Nii hea oli muide koju tulla. Mattis jooksis mulle vastu ja tuli sülle. Tegi kalli ja musi, hakkas mu salli kaelast ära kiskuma. Ma lasin sel juhtuda. Sest ta on nii armas. (: