I'm not scared of dying, I just don't want to.

Ma olen alati pidanud end rahumeelseks ja aksepteerivaks inimeseks. Ometi on asju, mis mulle kohe üldse ei istu. On asju, mida ma kohe ei suuda kannatada rahus, kritiseerimata. Ma ei ole kuri, ei. Või kui, siis vahel harva. Aga on asju, mis mulle lihtsalt ei istu. Näiteks ei suuda ma taluda, kui kirjutatakse "ja ei" "ega" asemele. See ajab mind küll vahel juba natukene kurjaks.
Näiteks oli meie rebastevandes sees "ja ei". Noormees luges selle ette, me lugesime paberilt järgi, aga ma ütlesin "ega", sest Anne Kivimäe kasvatas mind nii. [Minu kirjanduse & eesti keele õpetaja] Mina, ja ka Kätlin nagu ta mulle ükskord ütles, ei suuda enam taluda, kui keegi kirjutab või ütleb "ja ei". See on "ega", noored, vanad, keskealised! Saage aru! Miks tõin Kätlini siia sisse? Sest üks meie õppejõud oli kirjutanud ühele slaidile valesti. Seal oli kirjas "ja ei" ning mina ja Kätu kirjutasime konspekti "ega". Muidugi ütlevad inimesed tihtipeale nii nagu ei peaks. Natukene ajab kurjaks juba.
Ma olen pidanud end aksepteerivaks inimeseks. Ma olen alati arvanud, et ma suudan vaadata väikese eelarvega filme, aga tänane filmikogemus tõestas vastupidist. Või noh.. Mitte päris. Ma suutsin seda vaadata. Aga ma arvasin, et ma suudan vaadata odavat filmi ja seda mitte kritiseerida. Aga ma ei suuda.
Filmi nimi on Little Miss Magic. See on nii low-budget et ma ei leidnud sellest Youtube'ist mitte ühtegi videot... Aga okei. Tegu oli väga... Ühest küljest huvitava filmiga, teisest küljest täieliku luupainajaga. Film rääkis mehest ja naisest või siis pigem ühest tüdrukust... Neist kolmest. Tüdruk oli nõid ja pidi enne täieõiguslikuks nõiaks saamist tegema ära viimase ülesande - korda seadma ühe abielu.
Mees armastas oma naist, naine armastas mehe võimu ja tema raha ja mehe parima sõbra omadust rohkem raha välja pressida. Tüdruk hakkas kohe mehega hästi läbi saama, naine mitte. Lõpuks muidugi otsustas tüdruk, et ta ei taha olla nõid ja tahab hoopis selle abielupaariga elada ja kõik olid õnnelikud.
Aga see film! See teostus! See oli... Ma ei tahaks öelda kohutav - see on natukene karm. Aga sellelähedane. Näiteks nägid enamus näitlejaid välja nagu Kristen Stewart - emotsioonitud. Või siis väga võltsi emotsiooniga. Ma ei tea, miks! See oli jube! Dialoog oli kohutav, näitlemine oli kolmanda klassi tasemel. Näiteks minestamine - keegi ei tee nii!
Aga ma olen aksepteeriv hetkel edasi. Leian endas selle jõu. Lihtsalt jätsingi oma mõtte pooleli, sest ei taha olla kuri. Aga ei taha blogiposti ära ka kustutada, selle jaoks olen liiga edev.

Meil oli rets. Jooksime mööda Tartu linna. Näiteks Toomemäe juurest kesklinna, avastasime, et oleme vales kohas, jooksime Toomemäele tagasi, siis Atlantise juurde, siis Tasku taha, siis Kalevipoja kuju juurde, siis suvaliselt jõe äärde, siis peahoone taha ja siis Hurda kuju juurde. Muidugi pidime me kõigepealt nelja peale jooma pudeli šhampust, siis mingi hetk kummikindast siidrit, siis pitsidest gini ja vahepeal mingit õlut. Liköörist ma pääsesin. Andsin oma salli Joonasele kaela, sest mul oli palav ja ta oli natukene haige. Kui me kummikindast siidrit jõime, siis läks mingi pool esimese kinda sisust maha ja see läks mu sallile. Sest viinasokid on ülehinnatud ja vanamoelised - tänapäeval tehakse siidrisalli.
Pärast läksime rokiklubisse ja panime pidu. Kuni kell kaks viimased ära läksid. Mina olin viimaste seas. Virve, Anneli, Kaisa, Kadri, Hannes, Asso ja Rauno olid ka. Läksime koos minema ja poolel teel Virve avastas, et tema ratas on Sandri ratta küljes. Virvel oli võti, aga kuhu panna Sandri ratas?! Sander ise oli juba tükk aega tagasi peolt lahkunud ja kellelgi polnud ta numbrit. Ma olin juba valmis rattaga koju sõitma ja selle vanni panema või midagi. Aga seda ei olnud vaja, tuli välja, sest kui me raekoja platsile jõudsime, et ratas võtta, tuli Sander põõsast välja:"Virve!" Me naersime, sest keegi meist pakkus mingi hetk, et raudselt ootab meid seal ratta juures. Ootaski, tule nii välja. Kuigi mitte koguaeg. Ta oli koju läinud ja siis tagasi tulnud, kui ratas meelde tuli ja siis ootas meid ainult kümme minutit. Siis vahetasime kõik numbreid ja läksime koju.
Virve ja Anneli olid nii armsad ja saatsid mind peaaegu koduukseni. Virve oli kindlasti armas edasi ja saatis Anneli koduni ja alles siis sõitis rattaga koju.
Kell kolm jõudsin koju, pool neli läksin magama, kümnest üles. Tore oli. Mulle meeldis.

Laupäeval oli Virve sünna - sellepärast ma linnagi jäin nädalavahelduseks. Kõigepealt otsustasin ma liiga hilja end voodist välja ajada, liiga hilja poodi minna ja siis - kui meie Mairoga otsustasime, et me lähme ja sööme rämpstoitu, siis helises mu telefon - üks noormees helistas ja teatas, et nad on mu maja ees ja ootavad mind natukene aega kuni ma koju jõuan. Panin telefoni ära, ütlesin Mairole, et ta võiks mu koju viia ja siis alles - kes see oli üldse?! Pärast Virve käest küsisin - oli ta venna poiss. Nad arvasid, et ma ei tundunud üldse üllatunud häälega. Ma üritasin neid veenda, et tegelikult ikka olin küll.
Hea pidu oli. Paulal olid head peod. Sest tema tuli hilisema bussiga, Virve unustas ta ära, Paula istus valesse autosse ja sõitis valele peole. What are the odds? Meil vähemalt oli naljakas. Isegi väga. Tükk aega kohe oli naljakas. Lihtsalt... Astus bussilt maha, küsis mingitelt tüdrukutelt, kas nad lähevad ka sünnipäevale, saanud jaatava vastuse istus autosse ja sõitis peole. Seal küsis:"Kus siis Virve on?" Ja siis talle tehti selgeks, et ta on valel peol, aga sellest ei ole hullu.
Talle mindi järgi. Meil oli ikka naljakas.
Mul oli muidugi kohutavalt naljakas siis, kui Madis, Virve õe poiss, ütles pluss. Te ei saa aru, miks, sest et... Te ei tea, kuidas ta seda ütles. Ja tema jaoks oli täiesti normaalne nii öelda. Ta oli Jõhvist vms. Raiko pidi siis mind kiusama ja käskis Madisel korduvalt öelda pluss. Mul oli nii valus! Ja nii naljakas! See oli kohutav. Ma imestan, et mu kõhulihased kivist ei ole täna.
Tegelikult oli mul väga tore, aga teist õhtut järjest oli imelik - olin ju üksi kodus ja pidin üksi magama minema... Lihtsalt... Imelik oli.
Täna magasin kella poole kaheni. Nii hea oli!

Nüüd olen rääkinud sajast asjast millest ma ei pidanud rääkima. Mitte üldse, aga veel. Pidin magama minema. Aga mida mina ka tean, eks?

Vähemalt kampsun edeneb...