Rääbis ja Kirbik.

Maal olin nüüd päris sada aastat. Ok. Ei old tegelt. Ööl vastu kolmapäeva ärkasin järsku üles. Koerad hullult karjusid, tuli põles kuskil. Tegin silmad lahti, varsti tegin häält, küsisin, mis värk on, vanaema ütles, et Sten hakkas kartma ja ta pani veidikeseks ajaks tule põlema. Ma siis küsisin, et mis need koerad hauguvad? Vanaema ütles, et niisama. Ja tõesti. Muri ja Moby ehk siis Rääbis ja Kirbik haukusid üksteise võidu lihtsalt mitte millegi pärast. Moby jäi vait ja tuli mu juurde. Hüppas voodisse, ma lükkasin ta maha ja ütlesin, et sorri, ma ei salli sind praegu. A Rääbis kisendas teises toas edasi. Jumala tükk aega karjus lihtsalt. Pärast, kui tuli oli kustus ja me üritasime magama jääda, siis ta jäi ka vait, aga mul kajas kõrvus tema kisa alles ja ma ei saand magada.
Ja muide. Ma avastasin, et mul ei ole vaja Kätu mehele helistada. Ta helistab mulle ise!
Vähemalt pole värv ajus ja voodi ei karju "Merilyn! Roni magamaa!" Huuh. Ööd, kullakesed.