Life without arrows is not worth living.

Kujuta nüüd ette seda õnne. Mina vaatan aknast välja - vihmane on, ma võtan vihmavarju kaasa. Terve päev vean oma suurt kollast vihmavarju kaasas, mitte tilkagi vihma ei tule. Täna vaatan aknast välja, päike paistab, on soe - jätan vihmavarju koju, ei ole vaja seda kaasa tassida. Astun filosoofiast välja, vihma sajab. Jõuan koju, olen peaaegu väga märg. Vähemalt jõudsin kiiresti bussile. Ei pidanud ootama. Ega foori taga ka väga kaua ei oodanud.   [Jah, üritan ennast veenda, et tegelikult on kõik korras. Et tegelikult on mu elu ikkagi ilus ja et ma saan hakkama ka siis, kui olen vihmast märg. Igal juhul saan hakkama.]

Täna oli viimane Sissejuhatus sotsiaal- ja poliitlisse filosoofiasse loeng. Trolololo. Novembris hakkab otsast peale. Ma ei tea, noh... Pole mu lemmik aine, ma ei teagi, miks. Okei, tean. Sealt muide on pärit ka tänase blogiposti pealkiri.

Mul muide on internett. Ja arvuti on ikkagi Sebastian. See nimi sobib talle hästi ja järgib minu imelikku kiiksu, et nimetähed jaguvad kolmega. Ma ei tea, mis teema mul sellega on, aga... Ilus on, kui nimi jagub kolmega. Mu arvates. Ma pole kunagi normaalsust taodelnudki...

Juba teist kolmapäeva järjest lähen kodust sellele bussile, mis suhteliselt täpselt veidi enne veerandit peaks jõudma Pauluse peatusesse. Vanemuise majas on mul ju kolmapäeva esimene loeng. Kell kaks - siuke pidu. Eelmine kolmapäev käisin verd andmas, nägime Mairoga, kuidas kontroll üle tee bussijaamast minema sõitis. Kui kooli läksin, tuli peatuses Pikk kontroll peale ja ma olin eriti elevil. Olin doonor ja bussikontroll samal päeval! Jõudsin õigel ajal loengusse.
Täna läksin samale bussile. Peatuses Pikk tuli kontroll peale. Ei olnud nii tore, kuigi mul oli pilet olemas - lihtsalt tundus, et raiskab mõtetult mu aega, et ma ei jõua õigeks ajaks kooli. Aga elasin üle. Oli natukene kahjurõõmus ja natukene kurb, kui üks poiss bussi kaasa viidi. Samas üks vana mees nägi välja nagu tal ei oleks piletit. Nagu eelmine kord minu juures üks vanatädi väga ähmis oli ja kinnisest uksest välja üritas minna. No mis seal ikka.
Kesklinnas toimus bussijuhivahetus. Selleks ajaks oli kell juba palju. Aga okei, eks oleks pidanud siis varasema bussiga minema, kui miski ei sobi, eks? No oleks siis nii, et uus juht tuleks peale, vana hüppaks välja, sõit läheks edasi. Aga ei. Uus juht tuleb peale, tsätivad natukene aega, vana hüppab maha, tuleb sisse tagasi, läheb minema, uus riputab ühe oma jaki seinale, istub, tõuseb, paneb pintsaku ka riidepuule ja alles siis paneb bussiuksed kinni. Siis sõidab paar meetrit ja peab peatuma - foor läks vahepeal punaseks. Suht tüütu.
Jõudsin siiski vähemalt õigeks ajaks. Võrdlemisi igav loeng oli tegelikult.. Aga noh. Mis sa ikka ära teed. Suures [Ülikooli suurimas] auditooriumis oli loengu lõpuks alles vaid 35 kuulajat. Siuke pidu, ma leian.

Mairo andis mulle hunniku Dagöt. Kohati on laulud kahtlaselt poolikud, aga... Hea on kuulata. Suhteliselt pidu. Paaris laulus on mainitud midagi kaela suudlemisest ja külmavärinad jooksevad üle selja. Miks? Vastikust tekitab minus, kui keegi mu kaela vastu läheb. Ma ei teagi miks. Aga see on suhteliselt kohutav. Näiteks ei saa ma kedagi, eriti Mairot, korralikult kallistada, sest ma hakkan tõmblema, kui miski mu kaela vastu läheb. Ma ei tea, miks... Olen imelik.

Homme on psühholoogiapev. Siuke pidu, ma ütlen tead. Arengupsühholoogia ja suhtlemispsühholoogia mulle isegi täitsa meeldivad. Tavaline psühholoogia on tihtipeale... Igavavõitu. Aga talutav. Ma saan hakkama, ma tean.

Kell on palju. Kätu juba magab, Mina veel mitte.. Ma ei tea, miks. Põhjuseid kindlasti on palju, aga,... Ma hakkan kooliga tegelema. Homme on rets. Jaa. Pidu.