Hit the floor!

Teen oma uurimustööd siin, eks. Tegin Wordpressi kasutaja endale. OMG, KUI AEGLANE JA MÕTETU!!!!!!! Ma olen Team Blogger, mis seal ikka.

Ma ei mõista, miks mu blogger ka natuke vigast paneb. A ma oskan seda vähemalt parandada. A ma ei saa teha wordpressi kiiremaks. No ei saa ja kõik. Ja teate, kui on vaja bloggeris pilti lisada? No kes meist ei oleks seda teinud, eks. Siis sa lihtsalt vajutad nupule, sulle tuleb lahti pop-up ja siis valid pildid, lisad ja kõik. Noh. Pead need muidugi veel liigutama ka sinna, kuhu tahad, aga pmst on siis kõik. A Wordpressis on sedasi, et sa vajuta lisa pilt, ootad vähemalt 45 sekundit, et ta genereeriks sulle terve lehe suuruse mõtetuse, mis laeb pool aastat. Siis saad valida pildi, mida tahad üles lisada. Ja siis ta töötab jälle kolmveerand minutit ja ütleb sulle, et pilt on nüüd laetud. Saad lisada sinna mingeid silte ja särke värke ja siis paned, et postitas pilt. Ja siis teate, et bloggeris näeb pilt kohe välja nagu üks normaalne pilt välja peab nägema. Aga mitte Wordpressis. Seal on see selline: Selles suhtes, et jah. Normal. Aga vb mulle ei meeldi lihtsalt WP ja ma otsin sellest vigu? Aa. Oot. Bloggern genereerib sellest pildi. (L)(L)(L)

Naljakas, kui palju ma tegelt tänu uurimistööle teada olen saanud. Ma näiteks ei teadnud enne, et kust blogger üldse tuli. Ma arvasin koguaeg, et eks ta mingi guugli asi ole olnud. Näed, eksisin.

Mulle tundub, et sellest lisanädalast oli natukene kasu, kuid mitte just massiivselt. A noh. Mis seal ikka.

Ma olen praktiliselt päev otsa arvuti taga istunud. Ma tahaks pessu. Siuke... Räämar tunne on peal. Ma ei saa. Nii hullult tahaks pessu lihtsalt. Eow-weow.

Minut aega tagasi, kuulates Jon Lajoie - High As Fuck'i ning kirjutades uurimistööd olin kivis. Ma ei saanud mitte midagi aru.

Uurimistöö nelja elaks üle, aga kui ma saan kolme, siis ma hakkan nutma ja panen oma uurimistöö põlema. Koos kaantega. Ausalt. Tegelikult. Kaaned jätan alles. Iga lehe ainult põletan eraldi. Mul on juba plaan. Aga kui ma saan nelja, siis on kõik ok. Ja kui ma saan viie, siis ma luban endale kilose shokolaadijäätise. Normal olen, ma tean. Arvatavasti jääb jäätis tulemata ja loodetavasti ei pea ma püromaaniks hakkama.

Let me be the first to wish you the worst because I think you deserve each-other.

Ma ei kujuta ettegi, miks minu uurimistöö võiks kunagi kellelegi mingiski kontekstis kasulikuks osutuda. Kenast ja uurimisöölikult koostatud lause, eks? Aga sellist asja kirja ju ei pane. Seega pean ma välja mõtlema, mille jaoks see kunagi kellelegi kasulik on. Aga ma ei suuda. Ma... Ma ei suuda. Ma tahaks ainult shokolaadi süüa.

Mul on arvutis kolm erinevat Umbrellat. On Rihanna, on Taylor Swift ja on Coeur de Pirate. Normal, kas te ei leia?

Irooniat tahate teada? Ma leidsin artikli, kus sai saata mingi filmi või etenduse või mingi asja arvustuse kuskile leheküljele. Oot. Mu jutt on nii segane, et ma ei saa sellest ise ka aru. Loe parem ise siit. Tähtaeg, millal oma tööd saata on 15 november. Ehk siis täna. Ma oleks vb isegi saatnud ühe oma andeka üllitise sinna, kui ma oleks selle varem teadnud. Parimatele on ette nähtud auhinnad ja see on motivatsioon. Viktoriini eest ma ju kommi ei saanud. Vb selle eest oleks saanud. A noh. Olen igin-vigin ja kedagi ei koti nkn.

Nägin maailma kõige haigemat unenägu. Sellest aga veidi aja pärast, kui ma uurimistöö olen enam-vähem normiks saanud.

Teate. Kui ma oma uurimustööd esitama hakkan, siis ma lasen taustaks Yiruma - Moonlight'i ja te jääte kõik magama ja ma saan viie. Ei, tegelt on see... Laul ei saa öelda. Aga see muusika, mida Yiruma viljeleb on väga hea. Ma kohutavalt kaifin.

Ps. Ma arvan, et ma sain nüüd uurimistöö valmis. Mul on vaja veel korraks Tippi juures käia, et ta aitaks mul leheküljenumbrid panna. Jälle. Ja siis oleks mul vaja see välja printida. Siis on kõik vist korras. Ma arvan. Loodan. Tahaks, et nii oleks.

Mu haige unenägu? Me olime koolis lukutaga. Mingi täiega hunnik oli meid. Ma arvan, et me isegi mitte ei olnud lukutaga vaid me lihtsalt kämpisime koolis. Seal oli isegi neid inimesi, kes ei ole meie kooli õpilased. Ega õpetajad. Igaljuhul. Kui tuli aeg, et magama minna, siis meie klassist osad läksid Kanne klassi. Nüüd on see küll vist.. Rosimannuse klass, eks? A seekord oli see täpselt selline, nagu Kanne klass oli. Me ajasime seal lauad laiali ja tegime omale laudade peale voodid ja meie kottides olid kaasas mingid riided ja hambaharjad ja särgid-värgid. Ühe öö, kui magasime kuulsin ma terve öö kuskilt kellegi kiljumist. Hommikul rääkisin sellest Rainaga. Ta väitis, et see oli tema, teises kooli otsas keldris. Ta kartis linde, kes olid ööseks kooli lennanud. Ma ütlesin, et see ei saanud olla Raina, sest et ma ei kuule isegi mitte teisest toast oma venna nuttu veel vähem kolmandalt keldrisse üle kooli kellegi kiljumist. Et raudselt kiljus mul ukse taga tegelt. Järgmine öö magas Tairi keldris. Seal muide oli olemas voodi ja särgid-värgid. A noh. Tairi kiljus ka öö läbi. See öö kolisime me pehmekatele. Ma mäletan, et Kaili oli seal, teisi ma ei mäleta. Järgmisel hommikul läksin musa klassist trepist alla ja ma jõudsin keldrisse, kus olid moodsad pesuruumid ja täiega lahedad siuksed asjad. Seal olid mingid üheksandikud arutasid krohvist. Oot. Ma ei teagi. Vist isegi kümendikud. A ma ei ole kindel ka enam. Mõtlesin, et olen lahe ja peidan ennast. Ei tulnud välja. Mis seal ikka. Ja siis järgmisel ööl me magasime taaskord teise korruse fuajees. Miskipärast ajalehtede peal. Ma mäletan, et mul oli tekk. Ja seda, et minust paremal magas selili Rene. Ja minust vasakul Anni ja Maarja. Maarja arvas, et on lahe, kui vahetab Anniga kohad ära, siis on Renele lähemal vms. Minuga ta ei julgenud rääkida miskipärast. A keset ööd ma läksin minema sealt. Mõtlesin, et lähen ikka magan Kanne klassis, kus on normal magada. Astusin sinna ukse taha ja vaatasin, et kõik meie asjad olid välja tõstetud ja klass oli mingeid viiendikke täis. Päike paistis ja ma ei näinud mitte kellegi nägu, aga ma teadsin, et nad on viiendikud. Siis tuli ukse peale Kanne ja ütles:"Bonjour." Ma vastasin samaga ja vaatasin imestunult ringi. Siis vedasin end ja tekki koridori lõppu keemia klassi juurde. Ja vaatasin aknast välja. Ja siis tuli Liivi Aare minu juurde. Küsis mu käest:"Kuidas sina fotograafiasse suhtud?" Ma ei saanud aru, millest selline küsimus. A ma vastasin:"Mul ei ole endal korralikku fotokat, aga mulle meeldivad filmid. Ja mulle ei meeldi endale pildile jääda." Siis ta hakkas oma seebikaga vehkima, et nüüd olen ma küll fotole jäädvustatud, sest et ma olen kahtlusalune. Ma keerasin selja ja läksin teki alla peitu, et mida asja. Ja tüüp hakkas mind käest vedama. Ma küsisin, et milles ma süüdi olen. Ta vastas, et ma olen peamine kahtlusalune tema klassi segi peksmises. Mul ei tulnud meeldegi, kus ta klass on. Ja siis ma mingi aja pärast otsutasin, et ma ikkagi lähen temaga kuskile dire juurde kaasa vms ja õigustan ennast. Ma mäletan, kuidas ma ütlesin:"Olgu, ma tulen siis," sest et ma ütlesin seda päriselt, keerasin ennast voodis ümber ja peale seda enam magada ei saand. Niiet ma ei tea, kas ma olen süüdi selles, et Liivi Aare klass segi on pekstud või mitte. Eks ma pea mõtlema selle peale veel, mida ma tegin. Normal unenägu, eks?

EMAd olid natuke aega tagasi. Katy Perry ütles, et lavale tuleb kohe Bacstreet Boys ja ma arvasin, et nad hakkavad esinema. Failure. Nad hakkasid mingit auhinda jagama. Muide. Laul hakkas kohe evaquate the dancefloor ja ma ütlesin kõvasti:"Nemad laulavad seda laulu vä?" sest ma ei saanud aru, et nad lihtsalt karjuvad nimesid välja. Maret hakkas täiega naerma mu üle. Ma oleks ka hakanud. Aga uurimistöö on mu aju liiga segi kassind ja ma arvasin, et nad hakkavad esinema. Seega ma ei mõelnud selgelt.

Kas ma võin nutma hakata? Ma sain just Kivimäelt kirja, et ma võiksin veel ühte asja teha. Iseenesest hea mõte, aga ma ei jaksaaaaa! Ok, saan hakkama. Kui saan. :D

Teeme võidu, kes on kõige inspiratsiooni vaesem. ÜKSKAKSKOLMMINAAAA! Miks? Mu worpressi blogi aadress on totuu.wordpress.com ja blogi.ee oma blogi.ee/totu/. :D Nagu maailmas muid asju ei oleks peale totude. :D :D Mainin siiski, et need teised on vaid katsetused ning siia blogin ainukesena regulaarselt.

Ma ei saa aru. WP laseb lisada helifaili, a väidab, et mu fail ei ole õiges vormingus või midagi. Ma ei saagi ju lisada laulu, mis on jpeg/jpg/gif and so on. ei saa ju?

Ma loen oma lõiku uuesti ja uuesti ja ma hakkan nutma, kui andetu ma olen. Kolm blogi ja kõik on totud. Teeme võidu, kes on totum. :D Tra, kui haige ma ikka olen. :D

Ma ei saa enam mitte midagi aru. Ausalt. Kõik on segamini. Ma ei tea, kui palju ma tegelt täna kirjutanud olen. Kui ma ütlen, et palju, siis ma ei valeta. Ausalt.

Mõistust ei taha keegi müüa mulle? Ma olen suht broke ja kohe maksta ei saaks, a ma arvan, et kui te oleksite minu seisukorras siis te tahaksite ka omale mõistust või kahte. No tegelt piisaks ühestki. Annetage keegi? Teeme nii, et igaüks annetab natukene ja siis ma saan ka omale mõistuse kokku. Eks? Musud olete. (:

Räägin nagu reiter. Uus sõna. :D Reiter. Reiditseja. Ma ei jõua enam. Make money money, make money, make money, money. Trallalalaa ma ei tea, mis ma kirjutan. Jippiajee. Järgmise lõigu kirjutan silmad kinni.

Ma ei tea, mida ma kirjutan, sest et ma ei neöe, midas ma kirjutan, sest et mu suilmad on kinni. Normal, elks?

:D Järgmise lõigu kirjutan ekraanile vaadates.

Seekord vaatan ainult ekraani ja mitte klaviatuuri. Tegelt mul ei olegi midagi öelda. Täpitähtedega on raskusi. Normal

Järgmise lõigu kirjutan vaadates klaviatuuri.

Miks ma arvan, et Jon Kajoie ei ole just parim soundtrack mu uurimistöö jaoks? Ma arvan, et vomit ei ole see süna, mida ma tahan kuulda, kui ma kirjutan blogidest.

Failure. Viimase kahe ajal vaatasin tihti nii ühte, kui teist. Silmad olid ausalt kinni, kui ma enne kirjutasin. (:

Kuule, ma vist olen päris palju kirjutanud juba. (: