If you don't like me, then it's mind over matter.

I don't mind and you don't matter.

Olen kodus nüüd, aga ei tahaks siin olla kusjuures. Aga sellest lõpu poole, sest vahepealt on mul nii palju rääkimata, mis vajab rääkimist, et ma võiksin raamatu kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Ma kirjutan blogiposti ja teen sellest kohe ühe pikemat sorti, kui ma vahepeal just magama ei jää, sest hommikul tõusin vara ja vahepeal magama ei ole jäänud.

Alustaksin kerge ülevaatega sellest, kuidas me Maretiga Rammale saime. Kuna Mäos teostatakse teetöid oli sealt ristist ülesaamine paras peavalu ja südameatakk samaaegselt. Ja muidugi jätan mainimata selle pika ringi, mille nüüd tegema peab, selle jaoks, et üldse Neste juurde saada. No kurat, ma ei koti jalgrattaga mingist faking sillast üle sõita. Ja kui ma tahaks Paidest rattaga Statoili, siis ma vist parem ei läheks, sest kes kotib suurt ringi teha? Ja kui ma tahaks Statoili, siis seda öösel kolme-nelja ajal ja siis on enamjaolt pime ja ma ei taha jala teostada uurimisi kuumaastikul, et tagasi tulles ühe Hot Dog'iga ninali käia. Aga vb on asi lihtsalt minus.
Igaljuhul oli päris õudne ületada ratta ja väikese õega Tallinn-Tartu maanteed, sest see on ikka suht perses teema seal, aga hakkama saime. Üles saime, edasi saime, elu on päris lill. Andrus tuli ka meile vastu ja lasi signaali, kui tema üle tee sõitis, aga mina oleks kolm südameatakki järjest saanud ja kakskend korda käna pand so... Ma lehvitasin talle, karjusin Maretile:"Vänta, vänta, väntaa!!!" ja väntasin ise ka nii kuidas jaksasin. Nagu ma juba mainisin ja nagu te võisite juba natukene aega tagasi aru saada - saime üle, jäime ellu.
Maale jõudsime ka. Väsinud olime, aga rõõmsameelsed ja elus ja terved. Ja muidugi vaatasime ikkagi poole ööni telekat. Siinkohal mainiks, et vanaemal on sisseehitatud digiboksiga telekas ja see on 32"'ne, lameekraaniga LCD minuarust. Plasma see vist ei olnud... Kurat, ma ei mäleta ka. Õhuke ja suur ja ere. Aga vähe kanaleid on seal ikkagi ja raadiot ei ole, aga samas ei huvita vist Rammavanaemat LA Ink ka väga ja Travel & Livingut tal vaja ei ole. Aga kui telekas on selline... Suur, siis nagu tahaks kohe Say Yes To The Dress'i vaadata, aga mis seal ikka.

Jaanipäev tuli nagu... No ma ei tea. Tuli lambist. Hakkasime laamendama, kurke koorima, tomateid tükeldama, laudu tassima, kappe lõhkuma, kive vedama - mis iganes enne jaanilõket tehakse, eks. Ja nii oligi.
Tegelikult ei tahtnud ma ju rääkida sellest, mida ma enne tegin vaid sellest, kus ma istusin ja mida ma tegin siis, kui pidu tuli. Ma istusin lambist Lembitu ja onu Priidu vahele. Ja sinna ma jäingi. Kuigi Lemps käis vahepeal kuskil ära ja siis läks üldse minema, aga onu Priidu kõrval istusin terve õhtu. Naljakas oli istuda tema kõrval. Kui inimesed vaadake purju jäävad, siis nad hakkavad diibiks. Aga mulle tundub, et niigi võrdlemisi diip onu Priit muutus kolm korda diibimaks. Peaaegu iga tema mõttearenduse peale tahtsin blogida, aga kes teab, kus nett end peitis ja ega ma väga puudust tundnudki. Vähemalt oli endal hea olla ja mõte oli, et kirjutan hiljem kõik ülesse või jätan meelde ja kirjutan siia, aga meelde jäi ainult üks mõte, mille alguslugu pean natukene lahti seletama.
Meil on laudas igasugust vana rämpsu, mis nagu päris prügi otseselt ei ole, aga palju puudu ei ole. Seal on mõned katkised toolid, mõned lauad, üks auto, paar pinki, hunnikus niisama puid ja katkine kivisein. No puid, kiviseina ja autot me lõkkesse ei visanud, aga paar tooli, üks pink ja kaks lauda läksid. Ahjaa. Mu lemmik - üks tugitool ka. Aga see selleks hetkel veel. Mina vaatasin seda Toomase ja Andruse asjade lõkkesse vedamist eemalt, laua juurest, onu Priidu kõrvalt. Juba päeval ütles ta mulle, et see tugitool oli kunagi tema oma, et kui ta veel oma emaga koos elas, siis ta magas selles või midagi sellist. Ja et kunagi oli see hea tugitool ja ma pean sellega nõustuma, sest mina olen ka selles tugitoolis maganud. See on selline lahtikäiv tugitool. Oli. Seda ei ole enam ju.
Natukene oli kurb vaadata lauda ja tugitoolitükke tules, sest mälestused olid, eks. Priit ütles, et see, mis seal põleb, on Aeg. Need asjad on seal oma aja ära elanud, ja kellelegi sümboliseerivad nad mingit aega veel. Enelin rääkis loo pingist, lapsed, keda peale minu kohal ei olnud, oleks osanud nii mõnegi sõna öelda nende toolide kohta, mis lõkkesse visati, laua kohta otseselt lugu ei olnud, aga mulle meenus kuum supp, kuum päike ja värske murulauk võileiva peal. Me sõime suvel niimoodi. Ja muidugi onu Priidu tugitoolilugu. Ja siis me vaatasime, kuidas põles lõke. Kuidas põles Aeg. No ja siis oli seal vahepeal mõned muud asjad ja teemad, aga mitte midagi eriti põnevat so... Let's move on, shall we.

Minu Omar kisti tükkideks, et ma saaks ta Keilasse kaasa võtta. Natuke oli õudne vaadata, et pedaalid olid seespool, mitte väljas ja lenks kõver ja esiratast ei olnud, aga elasin üle. Toomas pani selle Keilas kokku tagasi, aga sellest mõne aja pärast. Me ei läinud Toomase ja Helenaga siiski otse koju vaid läksime läbi Päinurme, et külastada Helena õdesid ja pidasime seal ka jaanipäeva. Tahaksin mainida, kui zitakz palju seal sääksesid oli. Ja kaks väikest last ja ma tapsin nende sääksesid. Lõke oli äge, šašlõkk oli hea, ilm oli päris normaalne. Koju, Keilasse jõudsime mingi kaheteist ajal vist ja siis tassisime asju tuppa. Iseenesest ei ole selles midagi huvitavat, aga üks koht oli naljakas. Omaril vaadake ei olnud esimest ratast. Minul oli ühes käes Toomase ja Helena spordikott, teises käes algselt mitte midagi. Toomas tõstis Omari esiratta välja, ja arutles vist endamisi, kuidas ratas ise kaasa võtta vms, ja siis ma ütlesin:"Ma võtan oma ratta." Haarasin esiratta ja läksin tuppa. Miskipärast oli meil kõigil natukene aega naljakas, kuigi see hetkel eriti naljakas enam ei tundu. Aga see selleks, eks.
Kriipsuloo seletan ka teile ära - Toomas ja Helena ei viitsinud mulle esimesel öösel hakata otsima mingit madratsit ja värki. Ma sain omale padja, teki ja ronisin nendega ühte voodisse. Kolmekesi lahtikäival diivanil magada... No tuleb magada nagu kriips, muidu ei saa olla. Ja siis Toomas väitiski, et tema magab kogusaeg nagu kriips. Me muidugi naersime selle peale natukene, aga mis seal ikka. Mitu ööd hiljem ma ikka naersin selle peale. Ja arvatavasti naeran täna öösel ka, kuigi ma enam ei pea magama nagu kriips.
Helena isegi pani msn'i PM'iks midagi stiilis 'Mõista, mõista, mis see on - kast ümber, kolm kriipsu sees.' No vähemalt on meil endal siiski lõbus, eks. Ja vähemalt saame me ise aru. Vähemalt on endal naljakas.
Ja ma ei hakka lahkama iga oma puhkusepäeva eraldi, sest nii kannatlik ei ole isegi mitte mina. Ja ma oskan olla päris kannatlik, kui ma ainult tahan. Aga vb ma ei tahagi praegu olla kannatlik. Vb ma siiski ei taha eiga viitsi ega oska olla kannatlik. Praegu küll mitte.
Sellest hoolimata tahaksin öelda, et tegin ära oma selle aasta esimese supluse meres ja päevitamise mere ääres ja rattasõidu mereäärde ja esimese autopesu ja esimese Hessu põranda pesu ja igast muid esimesi asju veel, mida tegelikult ei olnudki nii palju. Muide. Ükskord ajasime Toomasega maja juures juttu ühe bändi trummariga. Tal oli natukene naljakas hääl. Normaalne, eks. Aga kuidagi selline tavaline. Ma kuidagi eeldasin palju karmimat häält, aga üllatusin. Positiivselt. Trummar on ta bändis mille nime ma hetkel ei suuda meelde tuletada, aga igaljuhul on see selline rokibänd, mida võib vast võrrelda Metsatölliga, aga nad teevad ingliskeelset muusikat ja natukene rohkem karjuvat muusikat. Aga vb ei ole ma lihtsalt süvenenud ja ajan paska juttu. Kunagi ma arvasin ju ka, et Metsakas on karjumine ja röökimine ja muu selline mõttetu pask, aga tegelt ei ole ju. Tegelt on ju kvaliteetne muusika. Mis siis, et augustis 2000 Markus end alasti kiskus ja sellest filmi tegi. Elu on ikka lill.
Meri oli mõnusalt soe ühel õhtul ja teisel päeval oli väga külm - mu jalad läksid natukene krampi, aga ma tahtsin ikkagi ujuda. Sest ma olin ikkagi kaksteist km sõitnud rattaga palava päikese käes ja palav oli. Ja siis võtsin päikest ja lugesin raamatut ja tulin tagasi ja ajasin ühe maopoja alla ja vedelesin peaaegu... Ei vedelenud. Sellel samal õhtul käisime Toomasega HRL'i piltetitel Tallinnas järgi ja hiljem mässasime Hessus. Ahjaa. See oli eile ja täna tulin ma koju.

Sellel ajal, kui mina olin Keilas ja nautisin päikesepaistet lendas Rebeka oma lemmikmaale. Sinna, kuhu ta eelmine aasta samal ajal oma südame jättis. Mine tea, kas läks seda tagasi tooma või sellega lihtsalt natukene aega veetma, aga soojal maal tema nüüd on. Ja sellel ajal, kui mina merevees võitlesin krampidega külmast veest mõtlesin, et Rebeka ujub kuskil surnumeres või võtab keset linna päikest, aga muidu on normaalne.Tegelikult olen ma Rebeka üle õnnelik. Õnnelik, et tema saab olla seal, kus ta tahab olla ja on ise rahul. Sest olgem nüüd kõik taaskord ausad enda vastu - põhiline on sulle siiski enda mugavus ja rahulolu. Eita, kui julged.
Aga mina olen ka rahul, et Rebeka on rahul. Ja ma taahaks, et ma oleks enda pärast ka rahul, aga sellega on natukene keerulisem teema. Ja ma tahan selle siia kirja panna, et oleks taaskord üks selline lõik või post või nimeta seda kuidas tahad, sellest, kuidas mina end tunnen. Olen enesekeskne? Sa loed siiski minu blogi.

Juba enne kui ma Keilasse läksin teatas emme, et on vaja heina teha. Aga ta lubas mul minna, sest mine tea, millal läheb päris tegemiseks ja siis ma passin niisama kodus, kui ma võiksin olla mere ääres eks. Ja paar viimast päeva telefoni teel suheldes otsustasin täna tulla, sest pidime täna heina pakkima hakkama ja siis sisse vedama. Ja kuigi pakkimise teeb ära traktor, on sissevedamisel vaja abi. Ma tõusin hommikul kell viis, koos Toomasega, et minna 6:36 rongi peale Keilast. Sest see rong pidi mu viima Tallinnasse, et istuda 7:49 rongi peale, mis tooks mind Türile, kust ma rattaga ise Paidesse oleks tulnud. Plaan ol läbi mõeldud ja läks ellu viimisele. Ja ma tulingi. Ma ei olnud hommikul midagi söönud, sest et kell viis ei ole eriti isu. Mul olid jalas teksad ja sokid ja paksud jalanõud ja seljas dressikas, sest hommikul kell kuus on külm rattaga ringi sõita. Ja nüd lõõmas taevas päike, kui ma kodu poole sõitsin, Kirna oli üles kistud, sõita oli väga vastik - ellu jäin.
Tulen mina koju, väsinud, näljane, tüdinud ja natukene kurb, et meri minust nii kaugele jäi. Aga lohutasin end sellega, et saab vähemalt heinagi teha, sest uskuge või mitte, aga selline füüsiline tõmblemine on väga mõnus ja mulle lausa meeldib see. Aga mis ma teada saan peale tubade koristamist ja tühjapassimist - öösel sadas vihma ja me ei lähegi heina tegema. Ja siis ma mõtlesin nii mitme asja peale. Mõtlesin selle peale, et miks ma siis üldse Keilast ära tulin? Toomasele ja Helenale ma ette ei jäänud, meri oli ligidal ja hea oli olla. Aga ei. Ma ajasin end kell viis ülesse kindla teadmisega, et hakkaks heina tegema ja vedasin enda poolsurnud ja magamata keha ja mõistuse ühest maakonnast teise, tegelesin tüütute asjadega, palavusega ja seda kõike ilma asjata. Sama hästi oleks ma võinud päeval tulla. Või siis mingi õhtuse rongiga.
Aga mis seal ikka. Nüüd olen kodus, kell saab kohe üheksa ja ma tahan süüa ja magada. Ja Narniat lugeda, mille viimane osa mul muide varsti läbi saab. Hea raamat on, mulle täitsa meeldis. Nii palju meeldis, et... Mõttetus.

Ausalt öeldes oleks mul veel nii palju öelda, aga ma ei suuda. Mu kõht on tühi, ma olen väsinud ja ma olen kurb natukene. Ma tahaks lihtsalt olla, klapid peas, lasta kõvasti Metsatölli ja lihtsalt olla. Vb isegi natukene nutta, aga see selleks.

Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing!
-Metsatöll - Vaid Vaprust