Nagu lennust väsind ingel, puhkad tiibu minu hingel

Ma tahaksin teile seletada eilset õhtut. Võin ausalt öelda, et viimati olin ma nii õnnelik 14 mai 2010. See oli midagi imelist. Midagi minu jaoks täiesti ulmelist. Midagi... Ilusat. Ma alustan algusest, mitte nii rõõmsast kohast, sest et... Et te teaksite ja et ma ei peaks osadele teile üle rääkima, sest et ma ei oska seda tegelikult üle rääkida mitte kunagi. Seda ei saa üle rääkida. Seda ei saa üle kirjutadagi. Aga enda jaoks - et ma kunagi tulevikus oskaksin iseenda tundeid arvata. Teie niikuinii keegi ei saa sellest aru. Ei saa aru minu äksindusest. Mina saan.
Kui me läksime, siis vihma sadas. Me võtsime oma varjud [minu oma on Andruse auto pagasnikus] ja passisime värava taga, sest et alles kell kaheksa hakati inimesi sisse laskma. Andrus viis küll oma auto sisse ja siis ootasime väljas. Saime sisse ja teised hakkasid sööma, sest et nad ei olnud söönud. Mina hoidsin Piretil vihmavarju pea kohal, et vesi siidrisse ei läheks. Vihma tuli ikka päris... Kontserdi jaoks palju ja vastikult. Aga siiski mitte oluliselt palju.
Te ei kujuta ette, kui palju seal rahvast oli. Te olete ju tegelikult Türi laululava näinud, eks? Teate ju, et kui lava peal oli väike lava, siis sinna ette jäi veel veidi seda kivipinda suurest lavast ja siis oli see lühike kruusatee. Ja peale seda veidi muru ja peale seda veel pingid. Ja siis muruplats. Ma ei tea, me jäime alguses ülesse ja viimaseid pinke ei näinud. Siis kolisime alla ümber ja sealt oli siis näha. Kõik pingid olid täis. Kogu muruplats oli täis. Inimesed istusid isegi kruusatee peal. Me seisime nurgas.
Ja siis Ta tuli. "Ei ole popp 'Tere'ga alustada." Minu Eesti lemmikmees. Jaan Tätte oma täies lihtsuses mida mina siiski nimetaks hiilguseks. Ta tuli ja ta rääkis ja ta laulis ja ta kutsus Matevere ja Udupasuna ja Ilusa ja Koiksoni ja... Nad laulsid. Ja Tätte laulis ja ma oleksin ühe korra isegi nutma hakanud. Oli üks laul... Teate ju, et Tätte ja Matvere lähevad ümbermaailma merereisile? Oktoobris purjekaga. Nad laulsid laulu, et kui me oleme kaugel, ei soovi me midagi muud kui et nähes kuud sa mõtleksid mu peale ja mõtleksid ei rohkem ega vähem vaid huvitav, kuidas kurat neil seal läheb. Ja siis ma kujutasin Tättet ja Matveret keset merd vaatamas kuud ja Tätte naist Vilsanidl seismas ja vaatamas kuud ja... Pisar tuli silma. Ausalt. Ma ei nutnud, aga pisar tuli silma küll.
Minu lemmikut laulsid nad ka. Ma oleks tahtnud enne selle laulma hakkamist joosta ja öelda Tättele, et ma armastan teda selle eest, et ta laulab mulle minu laulu ka. Kui ta ütles "Sõprade laul..." Ma juba hoidsin sõrmi varbaid ja kõiki oma siseorganeid ka risti, et ta ütleks mu lemmiknumbri. "Number..." Miks sa mulle nii teed? Ütle kähku! Ühekorra võid ju kiiresti rääkida, mitte aeglaselt. Palun! "Kuus." Jess! Ja siis ta laulis minu laulu. Ma ei oska seda õnnetunnet seletada. Mu süda tagus meeletult. Ma... Ma ei suutnud olla, sest et... Ma olin liiga äksis. Ma laulsin kaasa iga viimase kui sõna sellest laulust. Ma tundsin, et ta laulab ainult mulle. See laul on mulle meeldinud sellest hetkest alates, kui ma leidsin kellegi youtube'i laulu. Kellegi enda versiooni. Ja ma armastasin seda laulu juba siis. Ja siis ma kuulsin seda veel Tätte originaali ja... Miski ei olnud enam endine. Ja siis ma kuulsin laivi. Ja nüüd ma tahaksin Tättega koos elada.
Näen mu sõber, su silmad on väsinud.
Ära naera on väsinud jah.
Mida oled küll näinud ja läbinud.
Ja su sõnad on väsinud kah.
Olen hoidnud su jaoks oma varandust,
et kui raskeks kord läheb su tee.
Küllap mäletad veel minu vana ust,
küllap lahti kord selle veel teed.
Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.
Lähme kõnnime jõeni ja tagasi
ja siis istume trepil üks tund.
Magad seal, kus ka viimati magasid.
Voodi tehtud ja ootab su und.
Ära midagi erilist kaasa vea,
kõike on, või kui tõesti just näed.
Kohvi kõrvale olla võiks palju head,
hommik kestab meil siin terve päev.
Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.
Või kui tahame, varakult ärkame,
lähme õue ja kevadet märkame,
lähme metsa ja sambla seest tärkame
tõesti aega mul sinu jaoks on.
Ma ei ootagi, et te saaksite aru sellest. Kuna te siiski ei mõtle nagu mina, ei saa te sellest aru. Mina ei saa ka aru, mida mingi laul teile tähendab, sest et mina olen mina mitte sina. Ja teate... Ma ootasin ja armastasin igat hetke Matvere ja Koiksoni Tuulevaiksest Ööst. Ja ma vihkasin igat hetke sellest ka. Miks? Sellega ju lõppeb kontsert. Sellega ju lõppes nii ilus õhtu! Ja ma pean mainima, et mul vedas, et ma avakontserdile läksin. Tuuri esimesele esinemisele. Nad ei teadnud, kui kaua neil ju läheb ja mul on tunne, et me saime kõige pikema kontserdi. Tätte ütles ka mingi hetk, et nad laulavad sellel õhtul ära kõik laulud, mida nad plaanisid laulda ja siis kui läheb liiga pikaks, siis teistel esinemistel laulavad vähem. Kõik, ühe korraldaja käest kuulsin, et üle 3000 inimese, plaksutasid ja rõõmustasid selle peale. Mina nende hulgas. Kuigi ma arvan, et kui ma käiks läbi kõik, iga viimase kui selle sarja kontserdi, jääks mulle ikka väheks.
Nad laulsid kõiki minu lemmiklaule, sest nagu Tätte juba oma reklaamis ütles - ma tean, mis laule te tahate ja neid te ka kuulete. Ja kõik need jutud! Kõik need vahejutud. Ma ei suuda. Jutt Tätte esimesest suudlusest, tema saunaahjust, tema esimesest korrast Vilsandil... Jutt sellest, kuidas nad naisega pidid hotellis ööbima. Ei, seda ei saa kirjeldada.
Meie Piretiga leidsime, et Tätte on ju päris lihtne mees oma lihtsate lauludega. Ja nagu ta ise ütles - enne oli lava ees poriloik ja nüüd oli see inimesi täis. Teeb ju tähtsaks küll. Kui sa oled lihtne mees ja inimesed istuvad sinu pärast poriloigus, sest mujal ei ole enam ruumi, nad istuvad seal sinu pärast, et sind vaadata ja kuulata... Sina oled see põhjus, miks inimesed seisavad pea kolm tundi püsti ja kuulavad sind suu ammuli. Sina oled see põhjus, miks inimesed tulid vihmast hoolimatta kohale õues seisma. Ma olen... Jah.
Ma laulsin iseend magama. Ma laulsin Jõe laulu, väikesest kleidist ja mõista andmisest. Ma laulsin Tulemist inglitiibadest ja minu hingest. Ma laulsin Tuulevaikset ööd kätest ja roolirattast, mis enam ei taha olla roolirattal. Ma laulsin Sõprade Laulu Number 6 voodist mis on tehtud ja asjadest mida ei ole vaja kaasa võtta, sest et aeg on ju ometi olemas.
Ma oleksin tahtnud Tättet kallistada selle eest, et ta nii andekas on. Selle eest, et ta olemas on. Selle eest, et ta on niiii.... Nii.... Nii Tätte.