Aeg on kohvitassi taga uueks sündida!

Ma tahaksin rääkida täna, praegu, pikemalt oma elu viimasest esimesest septembrist Paide Ühisgümnaasiumis, aga kell on kümme ja ma suht alles jõudsin koju.
Ma teen seda enda ja teie rõõmuks homme. Kuigi vist rohkem enda rõõmuks, aga siiski.

Rainer, palun vabandust, et ma sind täna üle lasin, aga ma ei julgenud sulle helistada. Ma kartsin, et sa magad juba. Tulin hiljem ju ja sa kolm korda päevas loed mu blogi, et ma seda siin kirjutama pean. Hea uudis on, et ostsin luku ja ehk pühapäeval on aega tegeleda sinu dressikaga, mida ma meeleheitlikult endale tahaks. Aga ei. Ma siiski hoian end veidi aega tagasi ja ostan omale sellise teistsuguse, mis sul ka on. Olen äge, jaa. Not.

Mu jalad valutavad, kas teate. Mu silmad on väsinud. Orjandus hakkas juba peale.

I miss that.