Go find your spirit in a Lost-and-found.

Näen und. Kellegi käsi lükkab mu juukseid näo pealt eemale. Teist korda. "Merilyn," sosistab vaikne mehehääl. Avan silmad. Midagi punast ja pehmet on mu näole väga lähedal. Ehmatan hetkeks. "Ilusat naistepäeva," sosistab hääl jälle. "Aitäh, issi," ütlen ja kallistan oma isa. "Vii lill vaasi palun, ma magaks veel natukene. Aitäh," tänan teda veelkord ja magan edasi.
Mul on issiga vedanud.

Reedel istusin tunnis kui telefon helises. Helena helistas. Ei saanud vastata ning panin telefoni ära. Helistasin mõne minuti pärast tagasi, kui tund läbi sai. Helena ütles, et on Markoga, oma õepojaga. Tal oli vaba päev. Ütles, et nad mängisid niisama ja lambi koha pealt Marko oli küsinud:"Aga kus siis Merilyn on?" Helena tahtis mulle teada anda. Mul tegi see päeva rõõmsamaks.

Kõndisime reedel Maarjaga koolist koju. Meenutasin seda, kuidas koolis mulle öeldi, et ma ühe teatud inimesega räägiks, et ma saan temaga ehk jutule. Mõtlesin, kuidas mina olin ka meie MSN'i vestlust kordineerinud, et kõik sõna saaks ja et keegi ei paneks vigast, et kõik rahul oleks. Ütlesin, et olen inimene, kes teeb väga palju kompromisse. Maarja ütles, et olen Jaak Sirkel. Nõustusin.
Sa ei mõista? Jaak Sirkel on Jaan Krossi tegelane, kes igas olukorras kompromissi suutis saavutada. Nüüd mõistad. Või vähemalt teed näo, et mõistad. Mul on nii ükskõik, et... Et jah.

Reede õhtul oli tüdrukuteõhtu. Mul ei ole selle kohta palju rääkida, sest palju on sellist, mida ei peaks rääkima. Mida oleks parem hoida enda teada. Küll aga võisite eelmisest postist lugeda, kuidas ma tulevase abielumehega sõnumineerisin tema tulevasest naisest. Me arutasime mõnda aega, et kas peaks saatma ja mida saata. Siis saatsin ega oodanud vastust. Kell oli palju. Kui inimesed magavad, siis nad ei vasta sõnumitele. Võib-olla ärkavad üles, loevad selle poolkinniste silmadega läbi ja siis magavad edasi. Me kõik leidsime, et Rainast oli väga armas sõnum vastu saata.
Kodus puhusime Kailaga madratseid täis. Puhusime kaks, sest teadsin, et üks on katki. Kumb katki oli, seda ma ei teadnud. Kuni hommikuni, kui Kaila ärkas ja madrats ikka täis oli. See madrats, mis niisama seisis, oli tühjaks saanud. Või pool-tühjaks. Kirjutasin suurelt ühele poole, et see on katkine. Voltisin madratsi kokku - teisele poole samale kohale oli kirjutatud, et see on katki. Kui armas.

Tegin laupäeva õhtul lasanjet. Unustasin kastet maitsestada ja see tuli suht mõttetu plöga. Küll aga maitses see hästi järgmisel päeval, kui ma soola peale panin ja uue juustuviilaka ja minutiks mikrosse pistsin. Elutervislik toitmumine, ma tean, aga mis seal ikka. Vähemalt sain kõhu täis.

Pühapäeval käisin valimas. Olin selle unustanud, kuni nägin FB's, et Rebeka läks valima. Ma siis mõtlesin, et läheks ka. Olin paanikas. Kõndisin linnas väikese ringi, et endale aega võita. Astusin uksest sisse. Seisin. Küsiti, et kas lähen valima. Juhatati mind ülemisele korrusele. Surin seesmiselt ja väga aeglaselt kõndisin üles. Väga aeglaselt leidsin enda koha tähestikus ja andsin allkirja. Üks tädi naeratas teisele kavalalt. Seletas siis mulle, et kuidas valimine käib. Võtsin kaardi. Teine tädi ulatas oma käe ja šhokolaadimedali:"Esmavalimise puhul," ütles ta. Või vähemalt midagi sinna kanti. Naeratasin. Tänasin. Võtsin oma kaardi, läksin kabiini ja ohkasin raskelt. Ma ei osanud ju valida! Läksin närvi, kuid valisin lõpuks ära. Läksin välja, lasin oma kaardile templi peale panna. Ütlesin viisakalt head aega ja läksin. Raske oli olla. Tundsin, et ehk ei oleks pidanud ikka valima.
Kodus enne seda arutasin emmega, et keda tema valis ja keda ma valima peaks. Ütles, et küll ma ise tean. Ütlesin, et mulle meeldib Reformierakond, sest nad on reformid. Ütlesin, et mulle meeldib Sven Mikser, sest ta on tark mees. Ütlesin, et mulle meeldivad IRL'i vaated. Ütlesin, et valin Keskerakonna. Emme ütles, et ta keerab ukse lukku ega lase mind valima. Naersime.
Valisin Sveni.

Täna oli naistepäev. Jaan tõi meie klassi tüdrukutele kõigile šhokolaadi. Öelge teie, mis te tahate, mina leian, et see oli kohutavalt armas temast. (:

Eile lisas Anni mind ühte grupi FB's. Ma leidsin selle armsa olevat ja koht, kus oli kirjas, et Anni mind lisas ja et Rainerile ja Annile see meeldis, tahtsin kirjutada, et tegin aww ja et pühkisin rõõmupisara. Ma ei saanud kommenteerida. Siiski - Aww. (: *pühin nurgas pisara*

Magasin Mattisega mitu tundi emme voodis. Emme tuli meid lõpuks üles ajama, et me ka öösel magada saaks. Mattis magab. Kell on kaksteist. Ma ei maga. Mul ei ole und. Ma teadsin, et nii juhtub.

Täna tulid meile külalised. Emme töökaaslane tuli enda beebiga meile. Oli küll armas näha ühte beebit, jah. Meenutasin aega, kui Mattis oli alles beebi. Ei meenunud palju. Aga beebi oli armas. Pooleaastane, aga armas.

Viimasel ajal näen imelikke unenägusid. Need on nagu rõvedad, sest on... No rõvedad. Ja mingil määral õudsad, aga ma ei karda. Ma tean, mis juhtub ja et tegelikult saab kõik korda. Aga siiski on rõve näha, kuidas Sae'le omaselt sureb järjest inimesi ja ma tean, et Maret on järgmine, et mina jään ellu. Rõve on.
Tänahommikuses samasuguses unenäos tulid minu koju kaks poissi. Kaksikud. Nii umbes seitsme-kaheksa aastased. Me teadsime Maretiga, et nad meid tapma tulid. Ma küsisin, et kas nad tahavad koos meiega mängida, et lähme hüppame meie esimese korruse rõdult alla lumme. Nad olid nõus kuigi liikusid nagu sombid. Avasin rõduukse, nad vaatasid alla. Ma vaatasin alla. Me olime umbes pool korrust kõrgemal ja lund ei olnud. Roheline muru oli. Esimest korda üle pika aj tahtsin, et paks lumi oleks maas.
Läks paar kaadrit mööda ja paks lumi oli maas.
Positiivselt toonilt - ma ei saanud surma. Maret ka mitte. Mitte keegi teine minu pereliikmetest ka mitte. Nad lihtsalt haihtusid. Aga tulid kõik tagasi.

Üks kevad palun. Ei?