Räägin siin jälle sinuga oma meeletult põnevast elust, kui peaksin olema voodis ja lugema Keisri Hullu. Mu uus eluarmastus ongi Timotheus von Bock või misiganes ta nimi ka ei olnud. Niipalju mind kotibki. Ja mul on homseks mingi prantsa asi teha. Teen blogi kiirelt.Teisipäeval oli justkui elu esimene füüsika tund. Meil on asendusõpetaja ja ta seletas meile tuumafüüsikat. See oli nagu.. Elupõnev! Terve klass [või siis kolm, kuna abituriendid attendivad kaks korda nädalas koos ühte tundi] istus ja kuulas. Enam-vähem. Keegi taga sehkendas midagi ja õpetaja läks ütlema:"Teil on siin ju hea," mingi teemal, et tema peab terve päev kekutama klassi ees, et ei ole väga tore. "Nojah. Laudu ei ole," oli tema järgmine lause. Hea tund oli. Tõsiselt hea tund oli.
Käisin eile Maribeliga kinos. Rapuntselit vaatamas. Multarit. Zitakz hea oli! Ma ei ole enam ammu nii head multarit näinud! Ja see meespeategelane seal oli reaalselt kõige ilusam joonisfilmi mees ever! Kõige ilusam.
Jätan sind nende piltidega üksi ja lähen oma uue eluarmastuse ja teise eluarmastuse juurde. Mul on üheksa elu, nagu kassil. Üks eluarmastus on prantsa, üks oli vahepeal Lissaboni Öö by Remarque ja nüüd on üheks eluarmastuseks Keisri Hull by Jaan Kross.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar