I know what you're thinking...

Ma ei tea mis saab. Ausalt. Mul on kurk valus. Väga valus. Ma ei saa rääkida, sest siis on selline tunne nagu keegi lihtsalt lambist tõmbaks mul kurgus mingi rehaga edasi tagasi. Rõve on olla, kas teate.
Hommikul poolunes olles keerasin end selili kohe tuli selline köhahoog, et oleks tegu multifilmiga, oleks ma oma kopsu voodisse köhinud. Tegu oli päriseluga ja mul tulid pisarad pingutusest silma ja kurk oli üliväga valus.

Õues sajab lund. *ropud sõnad*

Neljapäeval läbisin umbes pool koolitust teemal Vabatahtlikud. Meeldis küll, jah. Lähen küll kunagi vabatahtlikuks, jah. Aga selleni jõudmine võtab aega. Kui veel paar päeva tagasi mõtlesin, et pohh, lähen peale kooli lõppu, ehk siis nüüd suvel, siis eile mõtlesin, et läheks ikka ülikooli ja siis läheks hoopis paneks end Punasesse Risti kirja ja siis läheks kuhu vaja on. Hea meelega teeks nii. Küll aga võtab see natukene aega. Ma ei tea, millal ma nii kaugele jõuan, et ükskord... Aga tahaks. Vähemalt on mõte olemas. (:

Kirjutasin essee ühele konkursile. Tahtsin võta läpakat. Võitsin kümne eurise rahva raamatu kinkekaardi. Nüüd olen dilemma ees. Mis raamatut ma tahan? Vist pean minema poodi ja vaatama, et mis teema on. Millist raamatut ma siis ikkagi tahan. Eriti arvestades, et kümme euri ei ole suur summa, kui läheb raamatuostuks. On üks mõte, aga ei tea, kas tahan nii...

Kuulan suvemuusikat ja teesklen, et on hästi hea olla. Tegelikult ei ole. Osa minust soovib isegi, et mul oleks palavik. Aga sellist nalja juba minuga ei juhtu. Kus sa sellega! Ma võin ära ka surra enda kurguvalusse, nohusse ja sellest tingitud hingamisraskustesse, aga palavikku minul küll ei teki. Ei maksa nüüdki lootma hakata.
Osa minust aga, see, mis palavikku ei soovi, tahaks et kogu see värdjamajandus praegu kohe minema tõmbaks end minu seest, et ma saaks õhtul Rock Cafesse minna. Sest et ma ju tahan minna. Aga kus sa siis lähed, kui jah... Ma isegi ei oska lõpetada seda lauset. Kui saad aru, siis saad. Kui ei saa, siis järelikult ei ole oluline. Liigu edasi.

Kunagi kirjutasime koolis kirjandit. Kirjutasin Bieberist ja Cyrusest. @u avaldas soovi seda lugeda. Siin see siis on. Ja kui sa ei ole @u ega taha seda lugeda, keri edasi. Kui sa ei ole @u ja tahad seda lugeda, siis tunne end puudutatuna, et ka sinu ära mainisin. Kui sul on üliväga ükskõik ja sa isegi mitte ei ole siin minu blogi lugemas, siis ma siiralt loodan, et sa teed enda ajaga midagi kasulikku. (:

Meedia noore põlvkonna kujundajana.

Öeldakse, et televiisor on parim lapsehoidja. Arusaadav - laps ju istub televiisori ees, vaatab süvenenult joonisfilmi ja vanem saab samal ajal aega iseenda jaoks. Pahatihti aga ei mõelda, et tänapäeval ei ole lastesaated nii inimsõbralikud, kui võiks ega ka sellele, mida annab see vaatajaile. Milliseks kasvab väike inimene, kelle ideaalfiguurid joonisfilmis koletisi tapavad?
Lapsed jäävad suure tõenäosusega televiisorist sõltuvusse, see juhtub kergelt ja vanemad ei keela. Ajapikku küll muutuvad vaadatavad saated, aga pildikast on ikka elus tähtsalt kohal - kuni tuleb internet. See tuleb tänapäeval lasteni üha kiiremini. Arvutiga mängides on ju lõputult võimalusi: saab vaadata juba televiisorist nähtud saateid ja jälgida staaride elu palju täpsemini. Ei lähe palju aega mööda, kui on juba tekkinud ideaalinimese kujutis ühes lauljas või näitlejas ja peas on kogu tema elulugu.
Üks tänapäeva menukamaid staare noorte seas on arvatavasti Justin Bieber. Mina tema fenomeni ei mõista, sest kui keegi ta Youtube'ist avastas, koosnes tema esimene tuntuim lugu kolmeteistaastase tüdruku häälega ühe ssõna korrutamisest. Kümned tuhanded fännid olid tema ees kiljudes põlvili ja ootasid lisa. Selletõttu on Justin Bieber ka väga mõjukas inimene ja saab panna mitutuhat inimest tegema seda, mida tema tahab. Kuigi see ei ole eriti tervemõistuslik, lasub noormehel ikka tohutu pinge - kui erinevas vanuses fännid teda iidoliks peavad, siis ei saa ta ju ometi midagi rumalat teha ja sellega halba eeskuju anda. Samas on ka temal fänne, kes käituvad täiesti ebaratsionaalselt. 80 000 fänni lõpetas tema legaalse jälitamise Twitteri teel, kui poiss juuksed maha lõikas. Järelikult olid need inimesed väga pealiskaudsed ning ei märganud Justini talenti või selle puudumist, vaid jubedat kiivrisoengut. Kogu tema austajaskond käitus täiesti meeletuna, kui Bieber endale tüdruksõbra leidis. Tuhanded fännid ähvardasid tüdrukut tappa ja leidsid, et Justin Bieber kuulub ainult neile. See ei ole enam normaalne.
Vastukaaluks võrdlemisi viisakale Bieberile võib tuua ühe naiskuulsuse ja popstaari. Miley Cyrus alustas noorelt populaarses telekanails kahte erinevat elu elavat staari mängides. Ta laulis, tantsis, tegi nalja ja väikesed tüdrukud üle maailma sattusid kohta, kus kõik oli võimalik. Miley tähelenda hakkas vist liiga vara, sest juba varsti oli ta kollase meedia keskpunkt halva käitumise tõttu. Küll lisas ta endast poolpaljaid pilte internetti, siis lekkisid kuskile pildid temast kanepit suitsetamas. Kas sellist eeskuju on siis lastele vaja? Aga teha ei ole palju - televiisorist tuleb lõbus ja lastesõbralik saade ning internet võimaldas tema laulude kuulamist üha uuesti ja uuesti. Vanematel ei ole selle vastu midagi, et nende lapsele keegi meeldib, kuni laps ükskord ise riietub nagu käiks ta igal õhtul ööklubides ja teevad tegusid, mis on keelatud nii alaealistele kui täiskasvanutele.
Maailmas ei ole vist kedagi, kes ei oleks meediast mõjutatav. See muudab inimesi rohkem, kui arvata oskaks. Vaadates televiisorist ilusat elu, muutuvad ka meie väärtushinnangud. Enam ei ole oluline midagi, mis oli sada aastat tagasi. Oluline ei ole enam ka see, mis oli kümme aastat tagasi. Jah, see on normaalne progress. Aga siiski on väga paljudele noortele tähtsam lugeda ühe upitatud kuulsuse hommikusöögi täpset kirjeldust, kui teada näiteks II maailmasõja põhjusi. Enam ei ole kõige olulisem, et teenitud rahaga saaks esmatarbekaupu, vaid üha rohkem ja rohkem asju, mida tegelikult vaja ei ole.
Meedia on väga mõjuvõimas ning hakkab inimesi kujundama juba väga varajasest vanusest. Meedias figureerivad staarid aga muudavad vaataja mõtlemist. Eriti, kui vaataja juhtub olema noores eas. Siiski ei saa manitseda staare ideaalselt käituma, sest ka nemad on inimesed ja tahavad enda elu elada ja enda vigu teha. Kuid nad ei saa endale kõike lubada, sest elavad avalikku elu. Elu, mille nad ise endale valisid. Vahel tundub, et kõik nad tahaksid laulda Tanel Padari lauldud sõnu:"Tahan elada. Vabaks kiskuda. Aga ma ei saa. Olen väsinud."

Niiviisi siis. Mulle tundus see kohe peale kirjutamist parem, aga noh... Siiski luban teil seda lugeda. Nelja sain, muide. Hea hinne, ma leian. Arvestades, et ma ei ole hea kirjandi kirjutaja. Jutt jookseb, aga mõtet ei ole. Üldse.

Kas teil on ka neid laule, mis on head ja siis kuulad neid päevast-päeva ja siis ühel hetkel nad ei ole enam nii head? Aga kui nad jälle kuskilt tulevad niimoodi pooljuhuslikult, siis on jälle parimad laulud? Mul on.



Neid laule on ühelt esitajalt minu jaoks kaks.



Sain musa retsensiooni tagasi. Tegin selle Metsaka kontserdist. Sain viie. Õpetaja küsis:"Kas sa oled Metsatölli fänn?" Vaatasin korraks alla enda dressika poole, naeratasin ja ütlesin:"Jah."