Two can keep a secret

if one of them is dead.
Teate, mis päev täna on? Lisaks sellele, et Piret tähistas enda sünnipäeva, lisaks sellele, et on kolmapäev. Täna on ka kolmas märts. Mõistad? 3.03? THREEOHTHREE!!! Yayz! I had excited kui ma koju kõndisin ja see mul järsku meelde tuli. Kuidagi nii äge tundus, et... Tundus äge.
Ma kuidagi tunnen, et mul oleks paar asja öelda, aga... Samas ma tunnen, et mul ei ole midagi öelda.
Kirjutasime täna koolis kirjandi. Ma ei julge öelda, et mis sellest sai. Küllap mingi nelja saan, kui hästi läheb. Kirjutasin Meedia mõjust tänapäeva noortele. Kirjutasin Justin Bieberist, tema uuest soengust ja sellest, kuidas mõned inimesed tema talenti või selle puudumist ei hinda. Kirjutasin ka seda, et tal oli enne jube kiivrisoeng. Aga kirjutasin, et ta on MC'ga võrreldes võrdlemisi viisakas ja hea eeskuju lastele. Kirjutasin, et ta laulis oma esimesel tuntud laulul nagu kolmeteistaastane tüdruk ja ma ei mõista tema fenomeni.
Kirjutasin Miley Cyrusest, tema alasti piltidest netis ja sellest, kuidas ta kuskil mingit kanepit imes. Kirjutasin sellest, et ta sai liiga kiiresti kuulsaks ja et ta ei ole hea eeskuju. Kirjutasin, et küllap ta elu on raske, sest ta pidi telekas olema juba väiksena.
Lõpetasin oma kirjandi Tanel Padari tsitaadiga.
Vist keerasin kõik tuksi, aga see selleks.
Armastan ja vihkan seda draamat.
Läksin kööki kooki tegema. Mõtlesin, et peaks FB staatuse ära muutma. Tahtsin kirjutada:"Kepp calm and bake yet another cake." Tegin kapiukse lahti ja karjusin üle korteri:"MIKS MEIL MUNE EI OLE?!" FB sai teistsuguse staatuse.

Mattis ei lasknud mul kooki teha. Kõigepealt mängisin mina temaga ja väntsutasin teda edasi-tagasi. Siis panin ta maha, hoidsin oma käsi tema pihal (?!) ja siis ta võttis minu kätest kinni. Järgmised kaks minutit vähemalt jooksis ta mööda tube ringi, mina järgi jooksmas. Vähemalt oli lapsel lõbus. Aga see oli pigem selline you-had-to-be-there värk.
Mängisin Mattisega peitust. Ta peitis kümme-viisteist korda ühte ja samasse kohta, nurga taha, tiiviku taha. Mina peitsin end käru taha, kööki kapi taha, nurga taha ja laua taha. Ta leidis mu üles iga kord. Mõnikord pidin karjuma enne, kui ta teadis, kus ma parasjagu olen. Mingi hetk hakkas ta oma nurgast välja joostes karjuma:"ÕDÄÄÄÄ! ÕDÄÄ!" aga mitte päris nii. Seda ei sa järgi kirjutada, kuidas lapsed räägivad. Aga põhimõtteliselt karjus ta mind. [Ja seda oli kuradi hea kuulata, sest mingi hetk oli Maret talle ainuke 'õde'. Emme ütles:"Aitäh õele," andis asja Mattisele, et ta selle üle toa mulle tooks. Mattis jooksis teise tuppa Maretile viima.] Ma siis hüüdsin vastu. Ühekorra juhtus nii, et ma jäin emmega rääkima ja Mattis jooksis peitu. Mina läksin naerukrampides elutuppa, kõndisin nurga poole:"Mattis! Kus sa oled? Huvitav, kus sa end küll peidad!" Naersin. Vaatasin - nurk oli tühi. Mattis jooksis mul selja taga koridorist välja. Me emmega poolsurime naeru kätte, meil oli nii naljakas. Aga see oli ka selline you-had-to-be-there värk.Kell on pool üks. Head ööd!