Hirmutav ja hea samaaegselt.

Loen Hunger Gamesi triloogiat. Kohe saab läbi. Kaks peatükki, 11 lehte veel.

Viimases raamatus, Mockinjay's, on laul. The Hanging Tree. Kui ma neid sõnu lugesin, olin ma esimest korda võrdlemisi neutraalne - raamatut oli vaja lugeda, hetk oli natukene kurb, sõnadele väga tähelepanu ei pööranud. Ja osalt ka sellepärast, et mulle ei meeldi, kui... Kui... Kui ma ei tea meloodiat ja ma ei oska peas kaasa laulda. Ja siis ma otsustasin, et otsin youtubest. Ja leidsin ühe versiooni, mis üle pika aja pani mind pimedust pelgama. Ei, ma ei kartnud ja minu terve mõistus ütles, et seal pimeduses ei ole mitte midagi, mis mulle kallale hüppaks. Aga lugedes raamatut inimese-sisalike ristsugutitest, kes inimesi suvaliselt tapavad ja katki rebivad... Ei olnud meeldiv miskipärast. Ja ma kuulan ja kuulan selle laulu üht versiooni. See on rahulik, teistsugune, kui mina ette kujutasin, aga mulle meeldib see versioon rohkem minu algelisest katsetusest. Kuulan. Olen seljaga ukse poole. Paranoia. Teadmine, et sealt ei tule mitte midagi. Raamat. Laul.
Blogi....