Sleepz, I need.

Seisan vana kaubamaja ees. Ootan bussi. 1, 5 ja 24 sõidavad siia, kus mul vaja. 24 täna enam ei sõida ja üks tuleb seitsme minuti pärast. Ootan küll.
Viis tuleb, sõidab mööda, oma peatusesse. Osa inimesi läheb sinna. Mõtlen rõõmuga, et bussis saab siis ruumi olema, kui teised viie peale lähevad. Otsustan, et mina ei taha joosta sellele. Pealegi teeb see suurema ringi. Ootan parem.
Tuleb 1. Juba siis. kui teda kaugelt näha on, hakkab muidu peaaegu tühja bussipeatusesse inimesi kogunema. Mõtlen, et kust nad küll tulevad, neid alles ei olnud! 1 peatub. Selleks hetkeks on uste juures nii palju inimesi, et  kui uksed lahti lähevad, ei saa osad bussist mahagi. Imestan inimeste ülbus peale. Ise on esimesed vinguma, kui neid bussist välja ei lasta ja siis tunglevad ukse ees, et teised jumala eest välja ei saaks. Miks? Miks sul on vaja nii teha?
Kõik mahuvad bussi. Kõik on õnnelikud. Keegi ei närvitse. Või siiski? Selle asemel, et küsida inimese käest, kas ta läheb maha, hakkas üks vanem naisterahvas liikuvas bussis ümber inimeste tiirutama. Ta oleks mulle peaaegu otsa kukkunud, tal ei olnud kuskilt kinni võtta. Ja siis see noormees, kelle otsas ta kõige rohkem hooras, astus tema järel maha. Go figure, miks sellel naisel nii kiire oli sinna ukse juurde.

Käisin Mairoga kinos täna. American Pie: Reunionit vaatamas. Võin öelda, et mul ei olnud selle filmi vastu midagi. Justkui meeldis ja samas ei meeldinud... Ma ei tea. Virve kutsus mind Näljamänge ka vaatama, aga... Ma ei jaksanud. Oleks võinud iseenesest, aga... Ma ei jaksanud. Nüüdki olen kodus teki all ja naudin soojust. Kohe-kohe lähen pesen kikud ja lähen päriselt magama, sest tahan.

Reedel olen päeval Jõgeval ja õhtul sõidan Paidesse. Metsatöll on Paides. Mairo tuleb Paide. Maret on venemaal...