Ilus hommik.

Tänane hommik oli nii... Ilus, nagu sa juba pealkirjast ehk mõistsid. Ma nüüd räägin, et miks. Sest... Jah...

Eile viisin oma arvuti parandusse. Sebastiani. Aga te teadsite sellest juba. Sealt küsiti, et kas mul garantii kehtib veel, et minu mudeli garantii kehtib ainult kuus kuud. Ütlesid mulle, et uuriksin järgi, millal makse tegin. Helistasin emmele, kes logis minu pangakontole ja vaatas - tegin ülekande kahekümne teisel septembril. Arvutasin - 22 oktoober, 22 november, 22 detsember, 22 jaanuar, 22 veebruar, 22 märts... Ja eile oli neljas aprill. Ma ei olnud rõõmsameelne. Kohe üldse mitte. Olin õnnetu. Kujutate ette? Kolmteist päeva tagasi lõppes garantii! Olin õnnetu. Nad ei helistanud mulle, helistasin neile. Ütlesid, et parandus läheb maksma kuskil 20-30 eurot umbes. Olin õnnetu, sest ma ei tahtnud väga maksta.
Hiljem sain kokku Helenaga. Rääkisin talle oma jutu ning ta küsis, millal ma probleemist teatasin. Ütlesin enam-vähem selle aja. Ütles, et kuna siis garantii alles kehtis, et siis peaks see viga ikkagi minema - ma ei pea kohe jooksma Tartust Tallinnasse oma arvutiga. Üritas helistada tarbijakaitse infosse, aga kell oli siis juba kuus ja me ei saanud neid kätte. Andis mulle ise numbri ja ma helistasin kodust. Täna hommikul. Ja see kõne tegi mind õnnelikuks nii mitmel tasandil!
Võttis vastu üks mees. Ütlesin talle oma probleemi. Ta ütles mulle paragrahvi - garantii kehtib kaks aastat kauba üleandmise hetkest. Sellist asja nagu kuus kuud garantiid ei ole olemas. Ja seda ka, et katkine toode tuleb viia kahe kuu jooksul vea ilmumise hetkest parandusse. Olin õnnelik. Ja see mees seletas mulle nii ilusti seda! Ta oli nii rõõmsameelne ja tore! Mõtlesin, et hakkan iga hommik sinna helistama, loodan, et see sama mees võtab vastu ja lasen tal oma hommiku heaks teha. 6411145 on number, juhuks kui sul kunagi vaja läheb. (:

Teisipäeva õhtul sõitsin rongiga Lagedile. Tulin ju Toomase juurde. Ei, ta ei ela Lagedil. Lihtsalt sinna oli tal parem järgi tulla kui Tallinnasse. Mõtlesin siis Villu juurde minna mõneks ajaks. Rongis aga hakkasin sööma Lionit. Ostsin omale kakspaki ja sõin sellest poole ära. Samal ajal, muide, lugesin raamatut. Igaljuhul tekkis mul janu ja ma võtsin kotist oma veepudeli ja jõin sealt lonksu või kaks. Mõtlesin, et rohkem ei joo - oli alles reisi algus ja... Ja mu põis ei hiilga oma suurusega viimasel ajal - go figure. Aga minu juurde astus siis vaguni ukse juurest üks asotsiaalsete kalduvustega mees. Ta nägi välja räpane ja... Tegelikult ta väga ei astunud mu juurde. Astumine eeldab kahte jalga vist? Ta hüppas minu juurde oma karkudel. Küsis mult vene keelest midagi. Ma ütlesin, et ei saa aru. Näitas kehakeelega, et tahab juua. Andsin talle juua. Ei olnud kahju, ausalt. Aga siis see mees võttis suu vett täis, loksutas natuke ja sülitas prügikasti. Ja nii paar korda. Mina samal ajal üritasin teda mitte näha. Lugesin raamatut ning tegelesin oma asjadega. Ja siis see mees jõi. Ma kuulsin, kuidas ta jõi kohe januga. Jõu ja jõi ja seisi prügikasti juures ning siis täiesti lambist - viskas pudeli prügikasti! Lihtsalt viskas minema mu pudeli! Okei, tunnistan, ma ei tahtnud seda tagasi - poleks sealt niikuinii enam joonud - aga kui tal oli janu, miks ta seda endale ei jätnud? Ja pudelist tal kasu ka ei olnud selles mõttes, et silt oli juba maha tulnud, raha selle eest ei saanud. Mul ei olnud samas väga kahju. Kuni ma rongilt maha astusin - olin selleks hetkeks söönud ära teise poole Lionist ja terve šhokolaadist jänese.
Villu maja ees, kui nad Johannese ja Toomasega suitsu tegid - nimelt keeras Toomas maja ette just siis, kui meie sinna jõudsime - siis oli mul väga janu! Jõin Toomase Aura Active'i autos ära, vot nii janu oli mul!