neljapäev, 26. aprill 2012

Üle pika-pika aja...

...sain jälle nutta. Mitte südamest. Mitte tühjaks. Aga ma sain nutta. Paar pisarat voolas mööda põske alla ja kurgus oli halb. Südames oli halb. Peas oli halb. Enne seda oli väga hea - istusime Mairoga Kassitoomel ühe kõrge künka nõlval ja laulsime, rääkisime, olime... Kõik oli okei, siis kuulutati välja viimane laul. Ma olin veendunud, et suudan seda kuulata. Laulda isegi. Kuulata oleks ehk veel suutnud. Laulmisest läks halvaks. Vähemalt oli mul Mairo...

Kurat teab, mismoodi tal seal läheb!

0 sisemonoloogi.:

 

Blog Template by BloggerCandy.com