Sa ei ole...

Ma tahtsin öelda normaalne ning siis taipasin, et ma isegi ei tea, kes on normaalne ja kes mitte. Mis on normaalne ja mis mitte? Ma ei tea. Seega... Kirjutan sulle lihtsalt anonüümse kirja. Ma üritan teha lühidalt.

Kallis sina, kes sa kõnnid kümnendal aprillil suusapükstega minuga ühes suunas. Miks ma ütlen suusapüksid? Sest tavalised dressipüksid ei sahise sedasi, tavalistel dressipükstel ei ole trakse, mis su tagumiku peal ripuvad. Sa oled mitteeestlane, saan ma teada. Enda kohta saan sellel hetkel teada, et see ei muuda minu arvamust sinust - sa oled ikkagi minu silmis punkt. Sa ei võta nii palju ruumi, et olla null. Isegi mitte niipalju, et olla koma. Sa oled punkt, kui sedagi.
Sa kõndisid mu ees ja ma juba eemalt vaatasin, et sa ei meeldi mulle. Oma sahisevate pükste, musta dressikasjopega, mille kapuutsiserv oli valge ja karvane. Su klappidest kostus muusikat, mis mulle üldse ei meeldinud. Üldse. Ja see tuli kõvasti. Siis sa tegid midagi, mis mind veel rohkem veenis, et sa ei meeldi mulle mitte üks raas. Mulle tundus, et sa pillasid midagi, nägin, et see midagi sädeles ja kukkus eemale. Siis ma mõistsin, et sa ei pillanud - sa viskasid selle patarei maha. Sel hetkel, kui ma taipasin, mis sa tegid, lootsin ma, et hape selle patarei sees leiab tee sinu joogivette ning sa saad mürgituse. Ma ei usu, et soovisin su surma, kuid tean, et vihkasin sind kohutavalt.
Sa kõndisid edasi, mu maja poole. Kartsin juba, et sa kõnnidki mu majani välja. Aga siis tegid sa midagi, millepärast sa mulle veel vähem meeldid - sa keerasid järgmisest kurvist vasakule, kus pingi juures olid kaks noormeest, kes rääkisid omavahel vene keeles. Siis ma sain teada, et sa oled mitteeestlane. Aga mitte teie rahvus ei häirinud mind. Mind häiris, et te kujutasite endale ette, et te olete ägedad, kui te istute suvalisel pargipingil ja lärmakalt jutustate. Ei, te ei meeldinud mulle.

On teisipäev. Ma olen laip. Ausalt.
Head ööd.