Look how far I've come...

I'm in the kitchen. Baking a cake. I am Peeta.

Homme varahommikul, kella nelja ajal, tuleb Mairo, võtab mu oma autosse, me sõidame maale. Magame. Õhtul teeme lõkke, teeme grilli ja sööme kooki. Sest mina saan homme vanaks. Kell 20:52... Ma saan vanaks. And I'm okay with that...

Täna autoga sõites avastasin, et minu ümber on nii palju häid inimesi. Enamus teist peaks isegi teadma, kuidas ma südamest vihkan inimesi, aga täna... Täna ma otsustasin, et ma ei pea seda tegema. Kuigi inimesed on ülbed, vastikud, enesekesksed... Mulle ei meeldi inimesed. Ja samas meeldivad ka. Inimesed on heasüdamlikud, armsad, rõõmsameelsed, positiivsed, viisakad, abivalmid... Sa võid öelda, et panin roosad prillid silme ette praegu, aga ei! Ma päriselt ka arvan nii. Ma päriselt ka usun, et inimesed võivad olla head, kui nad tahavad. Ma tean, et ühel hetkel vihkan ma jälle kõike ja kõiki. Et ma ühel hetkel jälle kirjutan siia, kuidas inimesed on ebameeldivad, vastikud ja mis iganes. Aga täna! Täna ma armastan inimesi. Ja mitte ainult see kaks tundi tänast, vaid ma usun, et ka homme, ülehomme... Kuni see tuju mul üle läheb.
Ja sellel noodil veel niipalju, et ma ei ole su peale kuri, kui sa homme FB'st teada saad, et ma saan vanaks ja siis mu seinale kirjutad. Vähemalt sellel hetkel, kui sa sinna kirjutama tuled, sa ilmselt naeratad. Sa ilmselt mõtled mu peale. Pool minutit, jah. Aga ikkagi. Aitäh sulle selle eest!