Ma ei saa aru. Miks on eesti keel selline keel, et sellest saavad aru ainult need, kes on õppinud. Ma suudan enda mõtte selgeks teha ka siis, kui ma ei tea, kas sõnal on nõrgenev tüvi või tugenvnev tüvi või äkki tuleb geminaadivaheldus aga võibolla vaheldub välde. Mind ei koti, kas sõnel on üldse astmevaheldust või ei. Lihtsalt.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ütleme, et ämn... Lapsed hakkavad rääkima umbes... pooleteise aastaselt. Nii. Kas me siis teadsime midagi mingist geminaadist? Ei. Me saime oma mõtte siiski lähedastele, kes meist aru said, selgeks teha. Me saime öelda neile, et me tahame kommi, või tahame emme juurde või pissile, või et me kardame midagi või kedagi.
Korralikult hakatakse lapsest aru saama umbes kolmeselt. Siis saavad temast juba aru ka need, kes ei ole temaga päevad otsa koos. Siis saadi meist aru. Aga kas me siis teadsime A ja B tüvest midagi? Ei. Kas meid huvitas see? Ei.
Kui me lõpuks lasteaias käisime, õppisime ennast kirjutamisega väljendama. Oskasime isegi ehk lugeda. Kes kuidas ja millal, eksju. Aga siiski. Siis meid ei huvitanud ikka tugevnevad tüved või mingid laadivaheldused. Need olid liiga rasked sõnad isegi.
Siis läksime kooli. Enamus meist oskas lugeda ja kirjutada. Päris lolle siiski meie klassis vist ei olnud, kes vaataksid tähti nagu kreeka omasid. Me õppisime ära, kuidas lugeda kirjatähti ja trükitähti. Iseenesest oli tore. Me oskasime juba kirjutada.
Umbes kolmandas klassis vist tulid käänded. No algul olid need ka paras peavalu, aga me saime nendega hakkama. Me saime teada, et on neliteist erinevat käänet ja me oskasime enamikku sõnu käänata nii, nagu meid kästi. Olime tublid.
Iga aastaga läks natuke raskemaks. Mingil ajal õppisime ära, kuidas kirjutada numbreid ja tähtsaid nimesid. Me oskasime juba siis päris palju. Me oskasime juba hästi rääkida. Nii, nagu enamus inimesi räägib. Noh. On eestlasi, kes rääkisid meist sellel ajal halvemini. Tegime eksami, saime läbi, olime õnnelikud ja sattusime gümnaasiumisse.
Ja siis on meil järsku vaja teada seda kõike, millest ma ennist rääkisin. Järsku muutusid nii tähtsaks need A ja B tüvi, ilma geminaadivahelduseta polnud elu. Oli vaja määrata kõigil võimalikel sõnadel tüve aste. Me pidime teadma, kas sõna "niitma" on tugevas või nõrgas astmes. Astmevaheldus on nagu teine reaalsus. Ja milleks? Kas me ei suudaks ennast väljendada ilma selleta? Kas meil on vaja tingimata teada, et mis on sõna känd A ja B tüvi. Kas me ei saa ilma selleta?
Ju siis mitte.
***
Kaheksandal sai mu tädi poja. (:
Sunday Secrets
11 tundi tagasi
5 sisemonoloogi.:
no, ma pakun et see läheb meelest ära enamusel nagunii.
aga jah. seda on vb vaja neile, kes eesti keelt vms edasi õppima lähevad :D
Jumala haige ikka tegelt.
üldse pool sellest kõigest, mis koolis õpetatakse on puhast kräppp . ME EI VAJA SEDA . peaks õpetatama elu põhitõdesid, pühenduma nt rohkem ajaloole ja sellistele harivatele ja arendavatele asjadele, mis teeksid meid seltskonnas targemaks :D et räägime nt Shakesperest . Vaevalt et kuskil tähtsal presidendi gaalal ma seal hakkan A ja B tüvest rääkima
ee, nagu igatahes :D kunagi satuks presidendi vastuvõtul, siis hakkad seletama et sõna koer A-tüvi on koera ja B-tüvi on koera. see sõna on vältevahelduslik, kuna koera on 2. vältes ja koera 3. vältes :D ain't it nice. ja Rebeka, loomulikult sa tahaksid rohkem ajaloole pühenduda.. :D:D
Ma küll hakkan presidendi gaalal geminaadivaheldusest rääkima. Mhmh. Seda just teengi.
VÄRDJAAAS!
Postita kommentaar