And again and again and again and again.

Nüüd siis tead.
Ok. Midagi sa ei tea. Hambaarsti juures käisin. Valus oli. Ikka kuradi valus oli. Närv oli väljas hambast ja ta surkis seda paar korda. Ma karjusin. Ausalt. Ma tegelt ka karjusin. Nii valus oli. aga ellu jäin so... Lõpp hea, kõik hea, eks? Mitte eriti. Lõppu veel ju pole. Vasaku suupoolega süüa ei saa. A noh. Eks kunagi on ikka hea. Ma arvan. Loodan. Tahaks loota. Olen positiivsus, jaa.

*Järgmine päev kell 15:53*

Mattisel on sünna. Liiga palju lapsi mu jaoks. Liiga palju kära. Liiga... Hea toit.

Käisime Mareti ja Mattise ja Alissaga neljakesti väljas. Mingid jehoovakad tulid selja tagant ja jagasid neile asju. Ma mõtlesin, et ütlen neile:"Ma olen satanist." Või:"See seal on mu vend Lucifer." Aga siis ma mõtlesin, et olen viisakas ja võtan selle ajakirja naeratades vastu ja hooray for them! Jeez. Oleks ikka võinud öelda, et minuarust saab universum kohe-kohe läbi ja mitte midagi enam ei ole ja teie jumal ei päästa mitte kedagi ära, sest kõik on niikuinii perses juba. Aga jah. Ma olin viisakas ja võtsin vastu selle. Emme viskas selle kohe kodus minema. Või noh. Vanapaberisse. Põhimõte.

Täna öösel tahaks küll natukene magada, aga ma ei tea... Alissal on tavaks öösiti käed mulle näkku panna ja mul mitte magada lasta. Aga noh. Mattis siis ka öösel nuttis sellel paaril korral, kui ma üles tõusin. No üldse ei saanud korralikult magada. Aga eks ma jään ellu. Viimasel ajal ei ole üldse magada saanud, aga miks ma vingun? Elu on ikka ilus. Elu on ikka lill. Ja ma järjepidevalt kirjutan elu asemele eli. Awesome as hell.

*Lähme Birgiti juurde*

*Honey, I'm home!*

Oeh. Jah. Ma ei taha isegi midagi öelda, kuigi elu on ikka lill.