Oh sweet, sweet success.

Ja siis me taevani tõstame tahtmised,

ära jätame ärajätmised.
Ei me loojuvast loojangust hooli kui tõmbab meid tõeline tõus!
Kõik mu haamrid ja kruustangid minema.
Milleks riistad kui nendega luua ei saa
selliset meeletut tunnet mis lõid sa vaid lausega
"jah olen nõus!"?

Teate, mis on success? See, et eile otsides tühja plaadilehte, kuhu laule kirjutada, leidsin ma üles oma esimese Dagö plaadi ja seal on niiii palju mu lemmareid peal, et ma tahaks nutta. Ma olin eile öösel nii õnnelik, arvestades, et ma olin just Youtubest kuulanud Dagöt nii palju. Mõned teist teavad, miks, mõni saab homme teada, mõni ei saagi teada. Oeh. Mulle meeldib Dagö.

Hallid päevad,
hinge unistustest augud jäävad.
Kuid kui polekski neid
soove musttuhandeid
ei siis viitsikski oodata homset.

Take a mind picture with your mind, ladies, 'cause we are going to remember this moment! Me lõpetame üheteistkümnenda klassi ja alustame oma viimast aastat Paide Ühisgümnaasiumis. Seda küll sügisel aga... Teen teie elu ilusamaks - see on meie viimane suvevaheaeg. Meie viimane võimalus päevad otsa päikese käes vedeleda ja nii kolm kuud järjest. See on meie viimane suvi olla veel mingil määral ühtne. Peale seda läheme kõik oma teed. Ja nii ongi.

Ma kirjutan sulle kirja,
üksikuid sobivaid tähti ma tean.
Kus tähte ei näe, seal on pilt,
kas puu, või kuu, või pilvitu öö.
Ma kirjutan sulle kirja,
mu sõnaks on mõte ja paberiks tuul,
see kiri paistab vaid õhtul,
loojuva päikese käes.
Mis kirjas on kirjas, mis ei nüüd pole aega.
Leht valjult sosistab puul,
juba viib mu kirja tuul.
Hääldab huul vastu tahtmist,
'head aega!',
kui ei, ma kirjutan veel.

Ma just otsisin sõnu ühele teisele Dagö laulule, mida ma ei leidnudki. Aga see selleks, sest ma leidsin ühe teise hea lehe. Mingid kirjutajad kõik kokku roomanud ja peavad mingit foorumilaadset asja. Või siis blogilaadset. Midagi sellist igaljuhul. Foorumist veidi erinev, aga mitte päris blogi. Ütleks koduleht, aga mulle ei meeldi see sõna. Koduleht on saefirmal. Igaljuhul leidsin ma sealt luuletus. Vabavärsi. Autor on Oliver ja luule on.. Imeline. Loe:

Ole siin

ole siin
ole mu kõrval
ole tasa
hästi hästi tasa
siis sa ei tea
siis sa ei näe et
keskmine palk
on jälle tõusnud
kõige uuematel majadel
on kakskümmend üheksa korrust
ja autod ei mahu
enam teedele ära

ole siin
ole mu kõrval
ole tasa
hästi hästi tasa
muidu nad tulevad
ja saavad meid kätte

Ja nii ongi. Mulle meeldis ja kui sa sinna lehele läksid, sirvi ringi. Head lugemist on seal. Otsi ka üles Kaarel Peetsoo. Oh kurat, ma annan sulle lingi, muidu sa ei viitsi vaevudagi. Ja vaevalt sa nüüdki vaatad. Aga nüüd nagu vist vaataks, et väita mulle, et sa vaatad. Et teha nii, nagu mina arvasin, et sa ei tee. Ja nüüd sa enam ei taha sinna vajutada, sest ma ütlesin, et sa ei vajuta ja siis sa oleksid vajutanud aga siis ma ütlesin, et niikuinii vajutad ja nüüd sa enam ei taha vajutada. Ja nüüd ma ajasin su nii segadusse, et sa ei tea enam, mida teha. Ma kardan, et sa ei loe seda posti isegi mitte lõpuni, sest sa oled liiga mind-blown. Aga samas tahaksid sa teada, mis lõpus juhtub. Sa tahaksid teada, et mis teemaga ma lõpetan, mida ma sind veel tegema sunnin, aga sa ei taha lugeda. Ja sa ikkagi loed. Sest et inimene on kord uudishimulik. Ja kiuslik. Ja sa oled taaskord in awe, mõttest, et mida sa tegema peaksid. Kas lõpetama, sest et sa ei saa midagi aru ja ma eeldasin et sa lõpetad. Või siis edasi lugema, sest sind natukene huvitab ja tahad teha ristivastupidi sellele, mida mina rääkisin. Mõtle selle peale.
Muide. Mu lemmik KP üllitis on pealkirja all 'seitsmendal päeval'. Sitaks head miniatuurid.

Ja kui ma saan, siis saan.
Ja kui ma ei saa, no siis ei saa.

Nutma ma sellepärast ei hakka. Vähemalt hetkel ei ole plaanis.