Päiksene suvi on käes!

Tunnete seda, kullakesed 1-8 ja 10 ja 11 klass? Tunnete? Suvi on käes. Mine hinga akna peal. Või rõdul, kui sul see on. Või kõige parem - mine hinga õues. Lõhnab nagu suvi. Lõhnab nagu vabadus.

Ma tahtsin öelda, et minu arust oli meil täna enamusel siiski sitaks hea olla. Nii palju on öelda selle päeva kohta, aga... Nii vähe mõtteid. Nii vähe sõnu. Nii palju tundeid.

Olen paar rida võileivabloginik ja räägin oma uisutamisest.
Emme ja Mattis läksid issiga maale. Mina tahtsin uisutada Kirna teel. Ja nii oligi, et läksin nendega kaasa. Väätsa kergliiklus tee alguses lasid mu autost välja ja ma komberdasin üle selle lühikese kruusatee lõigu tee poole. Keegi väike laps karjus autost midagi, aga ma ei saanud aru ja ma arvan, et see oli ta ema, kes ta maha vaigistas. Igaljuhul sain lõpuks tee peale, veendunud, et vähemalt kolm korda paneks küll koona. No ei pand. Kordagi. Aga sõitsin siis. Tee ei ole muide parim. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et A. R. Rahman laulis ja minu jalad värisesid rulluiskudega koos. Mitte selle pärast, et ma kartnud oleks, kuigi paar korda mõtlesin, et a mis siis, kui kukungi. Et kui hullusti ja kes mind näeks. Mida ma teeks. Kui pekkis ma omadega oleks. Ei midagi erilist. Tavalised minu mõtted ka siis, kui ma teed ületan või autoga sõidan.
Sõitsin tee lõppu, mets lõhnas hästi, tulin tagasi, mõtlesin, et sõidan veel. Aga läksin Väätsa tee peale. Ja teate, kui kuradi riskantne see oli! Nagu... Kirna teelt tulles on väike hoog sees isegi siis, kui pidurdad, mida ma ka tegin ja siis ma sõitsin ühe jalaga teelt maha, tee peale, maha, peale ja nii edasi, aga hoog oli ikka sitaks kiire. No mitte nii tegelt,sest et olin sellel päeval ka kiiremini sõitnud, aga selle kohta, et sul kohe tee ära lõpeb ja mingi kräperdis hakkab, oli mul ikka kiire hoog. Ja ma ei saanudki pidama! Aga koona ei pannud. Sõitsin sealt komberdades üle, üle kruusa tee ja oleks koona pand, aga hoopis naeratasin ühele rattaga vanamehele, kes mulle vastu tuli juba enne.
Esimesest mäest Väätsa teel üle saada oli suht koht rääm, sest et tuul oli vastu, mu jalad juba väsinud ja mäest veel üles... Üles sain. Alla minnes vaatasin, et seal on auto ees. Seal teel, mis vahepeal risti on. Ma ei olnud hoogu teinudki veel, aga kuna see oli natukene mäest alla, oli mul jälle arvestatav kiirus sees ja ma jälle riskisin sellega, et teeks oma käed katki, kui sellest reelingust kinni võtta ja sellega, et sõidan autosse sisse ja sellega, et niisama keset asfalti ära suren. Ja siis, kui mina saan end hädavaevu tee äärde ja hoo nii vaikseks, et saaks käsipuust kinni hoides edasi minna, sõidavad nemad minema. Kenad, kenad.
Aga edasi sõitsin siis. Muidugi üliaeglaselt, sest tuule oli vastu ja jalad väsinumad, kui varem. Ometi ei jäänud ma seisma, vaid sõitsin edasi. Kuni Väätsani välja, aga viimasest mäest alla ei läinud, sest emme juba helistas, et nad hakkavad tulema ja ma teadsin, et ma ei viitsi sealt üles sõita. Hakkasin siis tagasi minema, kiire hoog sees, tuul selja tagant. Nii hea oli olla. Aga siis juba emme ja issi võtsid mu varsti peale. No tegelt seal autoremonditöökoja juures. Aga igaljuhul loo mõte oli see, et kui ma enne olin valmis magama jääma ja peaaegu magasingi, siis peale uisutamist oleks ma veel jooksma ka läinud, aga ma tahtsin liiga hullult pessu.
Mitte just paar rida...

Ma ei oleks arvanud, et ma kunagi seda ütlen, aga... Aga mulle meeldib pks JB laul. See on uuest Karate Kid'ist, kus mängib Will Smithi poeg Jaden Smith. Nad laulavad duetti ja ühekorra Jaden räpib: No pun intended, was raised by the power of Will. Ma algul ei saanud aru. Siis sain teada, et ta on Will Smithi poeg ja siis oli naljakas. Kui sina seda naljakaks ei pea, siis, hey! Just sayin'!

Ma just sidusin oma pestud ja kammimata juuksed sõlme. Homme olen kiilakas, mis seal ikka.

Ma olen tegelt väga väsinud. Väga.
Ja õnnelik.
Ja väsinud...

Ps, Rebeka. Need to know your opinion on Dagö!