Sest sina nüüd võid.

Ma tahaksin teile ehk rääkida natukene oma päevast, aga ausalt öeldes - see ei huvita mindki. Miks peaks sind?
Ma tahaksin teile ehk rääkida natukene oma mõtetest, aga ausalt öeldes - ei ole ühtki. Miks peaks sulle tühjast rääkima?
Ma tahaksin teile ehk rääkida natukene oma muusikamaitsest, aga ausalt öeldes... Miks ma ei peaks?

Panin just oma Dagö playlisti mängima ja... Kas teadsite, et Dagö on... Vanasti oli Hiiumaa nimi Dagö. Mitte Hiiumaa ega Mingisaarekekesetmerd. Vaid Dagö. Ma võiks kihla vedada, et päris mitmed seda ei teadnud, aga miks ma peaks? Ma ei vea kihla.
Dagöst veel rääkides. Või siis kirjutades... Igaljuhul lasin emmele Mareti telefonist ühte lugu. See võis olla Kuula, Kuula või Isaga Draakonil, sest rohkem Dagöt Mareti telefonis ei ole, aga mõte ei olnud ju selles. Mõte oli selles, mis Maret ütles, kui ma reivisin. Maret ütles:"Merilyn kuulab nii erinevat muusikat." Mina:"Mismõttes? Jumala paljud kuulavad Dagöt." Emme:"Ta mõtles selles mõttes, et sa kuulad nii seinast seina." Ma siis mõtlesin selle peale veidi ja nii ongi. Ja Jonil oleks selle kohta paar sõna öelda, aga mis mina ütlen - Awesome!
Ma tahaks, et ma oskaks seletada seda tunned, mida ma tunnen. Dagö laulus Üks hetk päevast jäi puudu, ütleb - töötamine öösiti on veider vabadus. Ja mina leian samamoodi. Mitte, et see, mida ma siin hetkel teen töö oleks, aga... Sa saad aru, mida ma mõtlen, kui sa oled juba paar mu posti läbi lugenud. Või siis sa ei saanud aru varem, ei saa nüüd ja arvatavasti ei hakkagi kunagi saama. Ka see on võimalus. Suur võimalus, I might add. Aga see selleks. Ma tahtsin seletada seda veidrat vabadust, mis mul öösel peale tuleb. Ma tahaks öelda, kuidas mu süda lööb, pea huugab, silmad pilguvad... Aga ma ei saa. Sest ma ei oska seda seletada. Ja pealegi mängib mu elulemmik Dagö lugu Kuula, Kuula ja mu mõistus ei tööta päris õieti. Meil ei olegi külm. Meil on jumalaid küll, kes kuldavad me taeva! Also tahaks ma teile rääkida sellest, mida see laul mulle tähendab, aga see on raske. See on peaaegu sama hea, kui rääkida sellest, mida tähendab sulle vesi. Hapnik. Shokolaad. Raske.
Kui ma seda blogiposti alustasin, mõtlesin, et tuleb kolm lühikest lõiku minimaalselt kolmel erineval teemal. Sina sellest võib-olla aru ei saa, aga enda jaoks olen ma arenenud. Ma ei ütle, et ma ei lange tagasi sinna sügavasse auku, mida mulle meeldib kutsuda mõistusevaheajaks, aga tundub, et suvega tuli temagi koju. Sulle ei tähenda see midagi. Mulle aga nii palju.
Tõmbaks mõned paralleelid. Näiteks, jah, ma olen väga õnnelik selle üle, et Rebeka läheb ja külastab taaskord seda maad, mida ta niiväga armastab. Ma olen nii õnnelik, sest tema on õnnelik. Ausalt olen su üle õnnelik, kullake. Aga kõik teavad, et mina ei ole nii äksis, kui oled sina, Rebeka. Mina ei suuda kellegi teise üle olla niivõrd sabinas, kuivõrd saad olla vaid inimene ise. Ma tunnen, et peale su reisi istume me kuskil tüdrukutega koos ja ma olen väga rahul, kui räägid meile reisimuljeid, mida mina juba ootan. Aga... Ma ei ole selle aja peale nii äksis, mis sa ära oled, kui sina. Keerukas lause, aga ehk jõuab sulle mõte kohale. Kindlasti jõuab, sest et Twilighterite mõistused siiski käivad mingil määral käsikäes. Okei, vähemalt kõrvuti, kui mitte käsikäes. Sest oleme ausad - ma ei usu, et minu mõistust niipaljugi kokku tuleb, et ta omale käed ka saab.

Ära loe, kui sa ei taha - ma võileivablogin.
Magda hakkas piima andma. Lambist. Ei, ta ei saa tallekesi [mis oleks muidugi frikin oosom, aga hetkeolukorras keeruline]. Ta lihtsalt sõi värsket rohtu, kasvatas udara ja otsustas piima hakata andma.
Kui ma ükspäev Alissale järgi läksin, ütles ta hiljem Birgitile, et ma nägin ilus välja oma seeliku ja kutsuga pluusega. Väikesed lapsed ikka oskavad.
Samal õhtul enne magamajäämist käskis Alissa Birgitil ka ilus välja näha, kui talle järgmine päev järgi läheb.
Sõitsime täna Alissaga poodi ja ta nägi maas kuivanud võililli. Need tuustikud juba, mitte kollased lilled. Ütles mulle see väike tütarlaps siis, et ta tahab neid lilli ära tappa. Kustotsast need tänapäeva lapsed sul rikutud on?
Geidi läks pubis täna väga sabinasse mu päikese pärast. Endal on vähemalt kaks tätoveeringut nähtavates kohtades. Ju siis on nii.
Liis! Sina tahtsid teada, kust ma need pildid sain. Siit saingi.
Linnavanaemale näitasin ka täna päikest. Jah, mul on juba kolm nädalat see, aga ma ei olnud oma vanaema näinud selle aja jooksul. Ta ainult kirtsutas nina, judistas õlgu ega teinud sellest enam juttu.
Ma unustasin oma blogi sünnipäeva ära. Minu enda südamerahuks on Totu- sünnipäevapost pealkirjaga Elagu!
Kas te vahel ei mõtle, et... Never mind. Mina ka mitte.
Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina olen arenenud kirjandite kirjutamisest. Kui mitu korda juba olen ma erinevates tekstides ära kustutanud sõnad ja ei ning asemele kirjutanud ega. Ikka väga palju võrreldes varasema ajaga.
Kui mitu korda olen ma ära kustutanud sõna asi ja kirjutanud sinna asemele midagi targemat ja sobivamat.
Kui mitu korda olen ma mõelnud sõnakordustele, mis ei ole taotuslikud.
Kui mitu korda kirjutan ma taotuslikke sõnakordusi...