Elud elavad eraldi.
Tõesti!?
Juba ammu olen tahtnud öelda, et kuigi see sulle arvatavasti korda ei lähe, siis I approve. Kuigi kahtleja ja kahtlustaja nagu ma olen, siis selle ma kiidan nüüd heaks. Juba päris tükk aega küll, aga... Mõtlesin, et ütlen sulle ka. Lihtsalt, et sa teaksid.
Pole viimaseid lugenud.
Olin maal.
Ei, mitte asumisel!
Ma alles lähen maale. Suht can't wait olukord on hetkel. Ma ei ole nii ammu Rammal käinud ja... Ma lausa igatsen tunda pehmet muru paljaste varvaste all. Hiljuti alles ju lugesin eelmise aasta Jaanipäevapostitust ja lugesin sellest tundest, kui ma oma paljad varbad murule panin ja nautisin. Ma tahaks uuesti nautida.
Plaan on minna ratastega juba teisipäeval, Maretiga, aga... Millal meil see lõpetamiste teema on. Mida me peame tegema ja mis kell ja teema. Tahaks teada, oskaks planeerida. Aga ma ei ole ju päeval msnis ja öösiti kella ühe ajal teie juba magate kõik, kui mina arvutisse juhtun...
Anna andeks, et küsisin
kohe sedasi eraldi.
Parem võinuks
kleidiservast Sind tirida
või teha mõnd muud lollust.
Värvisin täna GG'd vaadates oma küüsed mustaks. Kõik kakskümmend. Päris tore on niimoodi ja ma loodan, et ta püsib ka mingi aja, mitte ei tule maha nagu tal kombeks. Aga ma ei imestaks, kui ärkan üles ja küüsed on pooleldi laki alt väljas. Ma üldse ei imestaks.
Oodata..
Kuid tähestikus pea
taas valid uusi tähti,
et luua sõnu neist,
et võiks külastada tähti.
Ma avastasin eile, issi sünnal, et ükskõik, mida ma räägin või millal ma räägin, võiksin ma sedasama juttu rääkida samahästi kui seinale. Nkn räägitakse minust üle ja mulle vahele. Miks mitte ajada juttu siis pigem näiteks lauajalaga või köögilambiga? Tapeedimuster oleks ka arvatavasti viisakas ja kuulaks jutu ära. Ei, see ei olnud emolik hala, et keegi ei hooli minust ja ma olen tühi koht. Sest arvake nüüd kõik, et ma olen egomaniakk, aga ma tean, et on inimesi, kes minust hoolivad ja ma tean, et ma ei ole tühi koht. Lihtsalt konstateerin fakti. Lihtsalt mõtlesin, et panen kirja selle, mida tunnen. Selle, mida tahaks ehk kunagi mäletada. Selle, mida arvasin hetkel heaks mõtteks, isegi kui ma hiljem nii ei arva.
Sa lauseisse nad järjekorda kavalasti saama pead!
Ja ühel õigel ööl
Sa istudki luuale
ja lehvides lendadki lendu!
Sest Sina nüüd võid,
sest Sina neid sõnu nüüd tead!
Ma leian selle nii naljaka, et päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse on mul midagi öelda ja siis ühel hetkel - blank. Mitte midagi ei saa enam aru. Mitte midagi ei ole enam öelda. Mitte ühtegi mõtet ei ole peas. Ma leian selle natukene imeliku olevat. Võiksin ju oma mõtteid üles märkida, et oskaks midagi öelda, aga... Kui ma ükskord endale meelde tuletan, et võiks sellest kirjutada, siis on sellest nii kaua aega möödas, et ise ka ei usu.
Näiteks oli mu pilt ju näitusel juba millalgi ammu. Seal avamisel laulsid mingid tüübid Svjata Vatra Revolutsioon'i. Ma eeldan, et te kõik teate, mis laul see on, kui ei, siis otsi sinatuubist. Ma ei viitsi ise linki panna. Igaljuhul kuulan, et laulavad minu ühte lemmikut ja laulavad hoopis, et igaühe hinges on revulutsioon ja niimoodi järjepidevalt lõpuni välja. No ma ei osanud midagi öelda selle peale. Head laulu laulsid, jah, aga... Revulutsioon? Rikkus naudingut natukene.
Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.
Vidjondus:
Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista.
Kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea..
Oodata, oodata..
2 sisemonoloogi.:
Nüüd sain aru :D. Aga mis suurus oleks sinna kõige parem panna?
500X25
Seda ütlesin ma juba eelmisel korral.
Ja see on seal praegugi kirjas.
Postita kommentaar