kolmapäev, 29. detsember 2010

Kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Voilevablogin enda ponevatest tegemistest siin Soomemaal ja kui sind ei huvita, siis ära loe. Peaksin mainima, et klaviatuuril hetkel puudub ümmargune täht, millel oleks laineline kriips peal. Pean selle tähe genereerimiseks vajutama liiga palju nuppe - ma ei viitsi. (:

Meli Poppins ehk kuidas ma Soome joudsin.

Tousin jah kell pool viis üles, käisin pesus isegi ja joudsin oigeks ajaks autosse. Jooksin tagasi salli järgi ja soit Tallinna poole vois alata. Tee oli... Ma ei tea, kurat, ma istusin tagaistmel. Küll aga sadas taevast alla mingit.. Jää ja lume segust paska, mis pool autoakent kinni jäätas.
Valdur viskas mind sadamasse ja viis siis Margreti koju. Ma arvan, et viis vähemalt. Kuhu mujale ikka, eks?
Tahtsin ka mainida, kui tore oli Margreti üle pika aja irl näha. No see pifividin ju elab Tallinnas ja Paidesse tuleb kord aastas ja siis ka soidab läbi. Ja telekast inimese nägemine ei ole sama, kui koos üle süüa ja inimesi taga rääkida. Ja meenutada. Ja lollakaid pilte vaadata albumitest.
Siiski olin sadamas, külmusin ja ootasin laevalepääsu. Ei läinud ilmselgelt kaua ka selleni, kuni ükskord laeva sain. Istumiskohta otsisin miljon aastat, aga lopuks sain lihtsalt ühe lambi tooli lambis saalis. Koukisin kohvrist oma Dan Browni Digitaalse Kindluse ja veetsin pikalt aega sellega. Kuni tundsin, et laev veidi koigutab ja et mul on kohutav uni. Magasin veitsa aega.
Laevalt peaaegu jooksin maha. Robert, Enelin ja Indrek ootasid mind. Robert jooksis mulle sülle, Indrek rabas kohvri mu käest ja Enelin kallistas. Jooksime autosse, et pääseda ummikutest. Indrek viskas meid rongijaama ja me läksime rongile. Lund oli palju ja kohver oli raske.
Lund oli palju ja kohver oli raske ka siis, kui me rongist maha astusime. Majani onneks ei ole pikk tee ja me saime hakkama. Kodus soojendasime end üles ja passisime niisama. Vaatasime isegi multikat, aga mina ja Robert loppu ei näinud, sest jäime magama. Tunnikese tukkusime ja siis lasime ohtuni välja tehes tavalisi asju.
Magan muide Barbie öösärgiga ja naeran selle üle iga ohtu. Siiski meeldin see mulle, sest on meeldivalt lapsik. Täpselt nagu mina. Lapsik, ma motlen. Meeldivus on iga inimese enda otsustada. Elagu arvamusvabadus!
Ohtul muide ütles üks kas Enelin voi Indrek, et Robert mu nime ütleks. Ütles Meli. Sellest ka Meli Poppins - Indreku leiutis.

Tulen tagasii! ehk päev otsa Robertiga kahekesi.
Juba teisel päeval olin Robertiga kahekesi koos ja saime kenasti hakkama. Nagu enamus lapsi, esineb ka Robert siis, kui enda vanemad on läheduses. Kahekesi aga saime ideaalselt hakkama - mängisime, vaatasime telksi, soime, tegime süüa... Indrek tuli mingi hetk keset päeva töölt koju ja mone aja pärast kutsuti ta tagasi. Me siis Robertiga keetsime kartuleid ja soime ja ohtu veetsime nii nagu ikka. Vaatasime telksi niisama.
Robert ehitas endale maja, mis koosnes monest suurest autost, nurgadiivanist ja plastiktoolist. Nurgadiivani kaks külge moodustasid kaks seina, autod ja tool moodustasid teised kaks seina. Uts (loe: uks Roberti keeles) oli tool ja siis ta vedas sinna majja asju. Koputas toolile, mina küsisin, et kes on. Tema vastas:"Minaaa!" Mina:"Mis sa soovid?" "Ei teaa!" Ja siis hakkas mäng otsast peale.
"Kes on?"
"Minaa!"
"Mis sa soovid?"
"Ei teaa!"
Mingi hetk kui ta sinna oma väikeseid autosid vedas, ütles ta kogu aeg:"Tulen tagasi!" kuigi läks vaid kaks sammu eemale.
"Tulen tagasi."
"Tule muidugi."
Kopsimine.
"Kes on?"
"Minaa!"
"Mis sa soovid?"
"Ei teaa!"
Ja nii me mängisime kuni kuulsime koputust uksel. Enelin tuli koju. Kiirustasime ukse juurde. Küsisin:"Kes on?"
Enelin vastas:"Minaa!"
Mina itsitasin ja avasin ukse:"Mis sa soovid?"
Robert:"Soovid?"
Enelin:"Tahaks koju."
Siis seletasin talle, et just mängisime sellist mängu. Ta naeris koos meiega.

Kell on palju ma ma peaksin mainima ära paar asja, enne kui lopetan ja magama kerin.
Esiteks ostsin endale täna jope, mis oli suht kallis, aga ilus, hea ja vajalik. Süda natukene valutas, aga see selleks. Vähemalt on mul ilus lilla Icepeaki jope.
Emme, kullake. Ära nüüd kreepsu saa, aga...

Proud owner of brown jeans.


Iseenda ha vb ka Toomase jaoks tahtsin teatada, et esimest korda üle kolme kuu suutsin kuulata seda Tätte laulu, mida nad seal laulsid. Tead küll, millest ma räägin. Pealkiri räägib ka enda eest.

7 sisemonoloogi.:

Anonüümne ütles ...

Emme küll kreepsu ei saa aga ma saan! Proud owner of brown jeans!!!!! Sul on mingi sada paari pükse JA SA TAHAD VEEEL!! I'm calling the pants police.

רבקה ütles ...

I'm calling the pants police.

hahaaa koolonD

-Merilyn ütles ...

Ma ei ostnud neid vähemalt! :D Enelinil seisid kapis, mulle läksid jalga, ma sain endale. :D

HAhahahahah!! :D Pants police. :D :D :D :D :D :D :D
Ma pean noustuma Rebekaga. :D HAHAHA! :D

Anonüümne ütles ...

ärge naerge mu üle :( aga ikkagist no on ikka vaja veel mingeid viitesadat paari pükse jah. sa oled nii pants sick et võtad teistelt ka juba ära.

-Merilyn ütles ...

Ma tahaks tegelt teada, kas mul on arvel raha, et kas ma saan näiteks siit tarjoustalost omale ühed lillad ka osta. :D

Anonüümne ütles ...

Merilyn kuule.. Kas sul nii palju raha on et seal pann osta? Nagu pann ikka. Et kui sa koju tuled saaks ma sulle sellega pähr natukene lüüa.. Aga kuule osta mulle ka nt mingi püksipaari :D:D:D kas su tengelpungis ikka nii palju raha on?

-Merilyn ütles ...

Mu väike ode opib. (: Juba oskab vanaaegset keelt. (:
Raha on veel natsa, a ma ei tea ju osta sulle. Ja ma ei tea, kas ma veel saan poodi...

 

Blog Template by BloggerCandy.com