Täna ei lisa laulu ja sõnu ja pilti ega väida, et passisin niisama. Täna on mul öelda ka midagi. Kolmel teemal vähemalt, millest ühte olen katnud juba kahel korral kindlasti. Küll sa ära tunned, kui varem ka lugenud oled. Alustan negatiivsest, lõpetan positiivsega, et lõpuks jääks hea tunne sisse. (:
"Tere!" "Palun!" "Head aega!" ehk miks müüjad on ebaviisakad.
Vist juba tead, millest räägin, aga vist juba tead ka, et räägin uuesti ja veel ja veel ja veel. [Tuule suund on nord. Nüüd on minu kord!] Igaljuhul käisin Maximas, mis üleüldse on parim pood kus käia, eks. Üldiselt tegelikult viga ei ole, sest Paides ei ole kõik vene müüjad ja kõik on nagu hästi. Minu arust vähemalt, aga you got opinions man, we're all entitled to 'em! Ootasin alles kassajärjekorras - ainult üks naine oli enne mind. Ma ei kuulnud, kas kostus kuskilt tervitussõnad või mitte, tegelesin oma asjadega. Siis maksis naine oma arve, seda müüja ütles, kuulsin. Ei kuulanud, et teada saada, palju maksma läks, aga kuulsin, et ütles. Ja siis, kui naine minu ees maksmise lõpetas ja oma asju kotti hakkas panema, hüüdis see müüja üle poe ilutlestiku leti taga istuvale tütarlapsele, et ega tal juhuslikult sajaseid ei ole. Mis minu arust oli ebaviisakas, sest tal ei olnud neid sellel hetkel vaja ja ta ei öelnud oma kliendile viisakalt nägemist või mis iganes. Lihtsalt karjus üle poe.
Astusin lähemale, ta piiksutas mu ostu läbi. "Kümme viiskümmend," ütles müüa, kui pidin talle üle kaardimakse aparaadi ulatama raha. "Tere teilegi," ütles hääleke mu peas, aga kuna juba oli arve öelnud, ei hakanud seda ütlema. Siinkohal tunnistan, et võib-olla oli minu viga tõesti. Seda ei pane talle pahaks. Ehk oleksin pidanud ise ütlema, kuigi tema oleks vist ikka pidanud essa olema. Minu standardite kohaselt küll. Aga võib-olla on mu standardid paigast ära, mine tea. Ma siis maksin oma arve ära ja võtsin oma maiuse. Küsis, ega mul viitekümmet senti ole. Vastasin, et ei ole küll. Olin seda tegelt varem otsinud, aga ei olnud ikkagi, mäletasin valesti ja noh. Ei olnud mul poolt krooni taskus. Igaljuhul andus müüa mulle raha ja pööras end ümber, et üle poe karjuda teisele müüjale, ega temal juhuslikult sajaseid ei ole. Sellega häiris ta minu isiklikku rahu ja teise müüja tööd. Võib-olla ka kedagi teist veel, aga ma usun, et seda kahte küll. Ma ei olnud õnnelik, kui poest välja läksin. Ei olnud. I shall not bitch anymore... Sellest teemast.
Monika tagajärjed ehk hea meelega ei jääks auto alla.
Olen juba arutanud seda, kuidas mulle tegelikult see torm päris meeldis. Et oleks võinud olla küll ja isegi rohkem, kuigi tahtsin Rock Cafesse [vingun teemal Rock Cafe kuni neljateistkümnenda jaanuarini, anna andeks]. Päris lahe oli ju, et igal pool oli lumi ja kõik oli valge. Kõik oli ühtlaselt valge. Aga vaatame hetkeks asja negatiivset poolt, [peale selle, et ma Rock Cafesse ei saanud.] sest tunnista endale, on ka neid pooli. Näiteks on täiesti kohutav, kuidas ikka veel ei ole kõik tänavad lahti. Koolitee on kõnnitee lahti kuni lasteaiani. Siis see vahetee seal, kust saab lasteaia eest kooli ette on... No lund täis, a pohh mul see kaks meetrit lisa sammu teha on ja ringiga minna. See on lamp. Aga mis mulle ei meeldi? Kui ma hakkan hommikul kõndima, vaatan, et kõnnitee on lahti lükatud, jõuan selle lõppu ja avastan, et ikka ei ole ka. Et seal on mingine vall ees. Ja peale seda läheb lahtilükatud kõnnitee edasi. Ei, ma ei soovi lund endale jalanõudesse, seega ma ei sumbaläbi minukõrguse lumevalli. Ma kõnnin seitse meetrit tagasi ja lähen ringiga. Sõiduteelt.
Koolitee äärne kõnnitee on lahti lükatud, sest seda teed käivad suht mingi... 300-400 õpilast pluss lasteaednikud, kes tulevad linna poolt. Ja seal sõidab autosid ja käib inimesi ja... Noh. Seda kõnniteed oli vaja lahti teha. Küll aga ei saanud teha ühte lisaliigutust, ega ära ajada valli nii, et bussiga sõitvad inimesed bussijaamast otse kõnniteele saaks. Pohh, las teevad ringi või sumpavad.
Soo tänav on Paide üks isoleeritumaid kohti vist üldse. Okei, tegelt ei ole. Terve Paide on isoleeritud muust maailmast. Aga siiski. Soo tänaval on lahti lükatud umbes kahekümne meetri jagu kõnniteed, mis iseenesest on... no juba arvestatav, eks? Ei. Kui sellest mingi seitse meetrit umbes on mingi minu naabermaja ees, millest mul palju kasu ei ole. [Kuigi veidi siiski!] Siis on kuskil kolm meetrit vaba maad, et jõuda postkastini. Ja siis kõnni kolmandik tänavat mööda sõiduteed, enne kui tuleb viimased kümme meetrit, mis on lumevabad. Ja see on kuradi ovaalselt aetud, et saaks üle ülekäiguraja minna. Ja muu aeg peadki sumpama kuskil keset sõiduteed ja selle armast libedat ja lahtist lund.
Mõelge selle peale, et sookatäis esimese kuni kaheteistkümnenda klassi õpilasi käib seda teed hommikul alates umbes seitsmest kuni poole üheksani umbes igal hommikul ja siis kella kahest kella kolmeni ka. Lisaks on minu maja taga üks maja, mille taga on lasteaed. Enamus lapsi käib ka seda teed mööda koju. Seda on palju. Ja ma rääkisin lastest. Sookal elab ka vanainimesi ja muid toredaid inimesi, kes liikuda tahavad. Ja me kasutame kõik sõiduteed, millel vaatamata sellele armsale kandile, nagu seda on Soo tänav, on siiski mõni autojuht ka, kes seal ona vidinaga sõidab. Raiks, mu lause ei meiki sensi, aga mind ei koti.
Amy Whinehouse ehk mulle meeldib vinguda kõige üle ja ma teen seda, mis mulle meeldib.
Alustaksin rääkimist ühest inimesest, kes enda vingumisega viib alla ka kõigi teiste tuju ja meile see ei meeldi. Tean vähemalt kolme inimest, kes minuga nõustuvad, seega kasutan väljendit meile. Ta vigiseb kõige üle, mille üle saab. Mul polegi nagu eriti midagi öelda, aga okei... Ma vingusin vähemalt sellel teemal ära ja saan nüüd rahus edasi elada. (:
Teiseks teemaks on minu inka õpetaja Virv Kaldmäe. Jah, ta tegelik nimi on Virve, aga might as well be Virv, sest minu tegelik nimi on ka Merilyn, a pohh. Virvele olen ikka Merily. Persse, see ajab mind nii frikin närvi, raiks! Kolmandat aastat käin tema tunnis ja ta frikin ei suuda hääldada ühte kuradi n tähte mu frikin nime lõppu. See ei pruugi sulle tunduda väga erilise murega, aga kujuta ette ise seda, kuidas õpetaja sinuga tunnis keskmiselt kolm korda räägib ja vihjam sulle kui Kätli'le pohh, et su tegelik nimi on Kätlin. Või Rebek, keda kotib, et tegelt on Rebeka. Või näiteks... No Helen, Helena asemel. Tooma, Toomase asemel. No pane siia enda nimi, võta ära viimane täht ja kujuta seda ette viis korda nädalas, keskmiselt kolm korda päevas. Ja sa tead seda inimeset kolmandat aastat järjest. I've made up my mind. No need to think it over. If I'm wrong, I am right. - Ma ütlen talle järgmine kord. Ja tegelikult sa võid ju mõelda, et ehk see n täht lihtsalt ei kostu, a ma ei ole ainus, kes kuuleb Merily instead of Merilyn. So... I should stick it in my juice box and suck it, aga ma teen Virv elu sellega põrguks.
Kolmas teema, mille üle randomly bitchin on privaatsus. No ilmselgelt meeldib see meile kõigile. Suur armastus armastuseks, aga vahel tahaks üksi pesema minna, vetsus käiks üksi, mis iganes tundub kellelegi sellise tegevusena, mida peaks üksi tegema. Minul on üheks selliseks asjaks - nuta või naera - blogimine. Ma ei saa blogida, kui keegi vaatab. Ma lihtsalt ei kirjuta siis mitte midagi. Ma tunnen, et see on minu ruum, minu aeg ja minu olemine - ma pean olema üksi. Mis on nõme, sest ma vajutan allpool ühte oranži nuppu ja jagan enda mõtteid terve maailmaga - privaatsus missugune. Aga see kirjutamine ise... Maret võib mu selja taga kämpida, kui ma Facebooki, Smoshi kodulehel hängin või mida iganes. aga ma võtan lahti oma blogi ja ta peab minema eemale. Olen imelik, meeldiv tutvuda.
Enough about Whinehousing.
"Miks sa mu hange ära võtsid?!" ehk kollektiivne lumerookimine.
See oli vist pühapäev, kui emme saia tegi köögis [jah, mu emme on nii osav, et teeb leiba ja saia ise kodus] ja mina Mattisega niisama tema juures kämpisin. Maja ees suures lumehunnikus mängisid mingid lapsed - kaevasid endale onni vist. Ja üks mees kühveldas lund. Hoolega. Lihtsalt ümber kellegi lambi auto, sest tema enda auto on maja taga. Ja varsti oli seal veel üks mu naabrimeestest. Aitas hooga kaasa. Ja eemal oli üks naabrinaine ja tema tütar, kaevasid ka autosid välja ja puhastasid parklat lumest. Kuigi ma ise olin natukene blokk ja ei läinud appi [liivakühvli või kätega ei oleks must palju abi ka, aga siiski] oli siiski tore vaadata, kuidas inimesed kokku tulid ja iseenda vabast tahtest lund viskasid eemale, et teistel oleks hea käia ja autosid parkida. Mul ei olegi sellel teemal midagi eriti pikalt rääkida, aga siiski... Ma lausa... Kuidagi... No nii hea tunne oli, kui teada sain, et maailmas on veel häid inimesi alles. Mine tea, võib-olla nad kelgivad sellega nüüd kuskil, aga siiski. Suur-suur aitäh neile!
Jätan sind ja sinu ilusaid mõtteid siia üksinda. (:
Läbi sahiseva lume sõidab saanike,
aisakell lööb tilla-talla üliarmsasti.
Kena jõuluehte saanud iga metsapuu.
Seda ilu vaatab kõrgelt mõnus jõulukuu.
Sõida ruttu, saanikene, koju kirikust,
läbi luha, üle kingu, mööda männikust.
Kodus pannil jõuluvorstid särisevad ju,
kodus ootvad kingitused, ootab jõulupuu.
aisakell lööb tilla-talla üliarmsasti.
Kena jõuluehte saanud iga metsapuu.
Seda ilu vaatab kõrgelt mõnus jõulukuu.
Sõida ruttu, saanikene, koju kirikust,
läbi luha, üle kingu, mööda männikust.
Kodus pannil jõuluvorstid särisevad ju,
kodus ootvad kingitused, ootab jõulupuu.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar